Siin on üks mu lemmiklugudest, autoriks Jack London, raamatust "South Sea Tales" (eesti keeles sel aastal kirjastuse Fantaasia väljaantud "Lõunamere jutud"). Lugu räägib orjapidajatest - ja kas see on rassistlik? Samas - kas rassism on ajalooline? Kahtlemata on. Nii tol ajajärgul räägiti, käituti ja mõeldi. Ja tegelasteks on orjapüüdjad ning nende ohvrid - kes kahtlemata polnud ei rumalad ega hädised. Kuid ometi... Nii läks.
Vältimatu valge mees
Jack London
Jutukogust "Lõunamere jutud" (poes müügil, ka e-raamatuna)
“Must ei mõista kunagi valget ega valge musta, nii kaua kui must on must ja valge valge.”
Nii ütles kapten Woodward. Istusime Charley Robertsi kõrtsitoas Apias, juues Abu Hamedi kokteili, mida meile koostas ja jagas eespoolnimetatud Charley Roberts, kes oli saanud retsepti otse Stevensilt. Too oli selle kokteili välja mõelnud Niilusel janu kannatades. Kuulus Stevens oli ka kirjutanud raamatu “Kitcheneriga Kartouni” ja surnud Ladysmithi piiramise ajal.
Lühike ja töntsakas kapten Woodward, nahk tumepruun neljakümnest aastast troopilise päikese käes, niisked pruunid silmad kõige ilusamad, mida ma kunagi mehel näinud olen, rääkis seda oma suurtest elukogemustest. Armide rägastik paljal pealael näitas mustade tomahookidega kokkupuutumist, ja samasugusest tutvusest teatas ees allpool, kaela paremal küljel olev arm, kust nool oli kunagi sisenenud ja puhtalt läbi tõmmatud. Nagu ta rääkis, oli tal kiire olnud – nool oli ta jooksu takistanud – ja ta tundis, et tal pole aega nooleotsa ära murdmiseks ja noole välja tõmbamiseks sealt, kust see oli sisenenud. Hetkel oli ta Savaii kapten, see oli suur aurik, mis värbas läänest töölisi Samoal asuvate Saksa istanduste jaoks.
“Pool hädast on valgete rumalus,” ütles Roberts, peatudes, et juua pikalt oma klaasist ja kiruda kiindunult Samoa baaripoissi. “Kui valge mees tahaks pisut keskenduda, et püüda musta meest mõista, võiks vältida suuremat osa segadustest.”
“Olen näinud väheseid, kes väidavad end neegreid mõistvat,” vastas kapten Woodward, “ja ma olen alati märganud, et nemad olid esimesed kai-kai'd (kes ära söödi). Vaadake Uus-Guinea ja Uus-Hebriidide misjonäre – Erromanga märtrisaart ja kõiki ülejäänuid. Vaadake Austria ekspeditsiooni, mis Saalomoni saartel Guadalcanari põõsastes tükkideks lõigati. Ja vaadake kaupmehi, kes kiitlesid, et ükski neeger neid ei võta, ja kelle pead kaunistavad kanuumajade katusetalasid. Seal on vana Johnny Simons – kakskümmend kuus aastat Melaneesia teravaid servi – kes vandus tundvat neegreid nagu raamatut –, ja ta suri Marovo laguunis Uus-Georgial, kus ta pea saagisid maha Must Mary ja vana ühejalgne neeger, kelle teine jalg oli jäänud hai lõugade vahele, kui ta oli dünamiiti saanud kalade järele sukeldunud. Seal on Billy Watts, kellel oli kohutava neegritapja kuulsus, mees, kes oleks kuradit ennastki hirmutanud. Mäletan, kuidas olin Cape Little’il, Uus-Iirimaal, teate, kui mustad varastasid pool kasti tubakat – see läks talle maksma umbes kolm ja pool dollarit. Vastutasuks maksis ta kätte, lasi maha kuus musta, purustas nende sõjakanuud ja põletas kaks küla maha. Ja see juhtus Cape Little’il, neli aastat hiljem, kui viiskümmend Buku poissi, kelle ta oli endaga trepangi püüdma kaasa võtnud, temalt saagi sisse vehkisid. Viie minuti pärast olid nad kõik surnud, välja arvatud kolm poissi, kes kanuus minema pääsesid. Ära räägi mulle mustanahalise mõistmisest. Valge mehe missioon on maailma rüüstata, ja see on küllalt suur töö, mis on talle loodud. Kas tal jääb üldse aega üle mustanahaliste mõistmiseks, ah?”
“Seda küll,” ütles Roberts. “Ja kuidagi ei paistagi mustanahaliste mõistmine talle vajalikuna. Valge mehe edu maailma rüüstamisel on otseses seoses tema juhmusega...”
“Ja mustanahaliste muutmisega jumalakartlikeks,” pahvatas kapten Woodward. “Ehk on sul õigus, Roberts. Ehk on tema edu põhjuseks tema rumalus, ja kindlasti on üks osa sellest ta võimetus mustanahalisi mõista. Kuid kindlasti peab valge mustanahaliste seas kõva korda hoidma, kas ta siis mõistab neid või mitte. See on vältimatu. See on saatus.”
“Ja muidugi on valge mees vältimatu – see on mustanahaliste saatus,” sekkus Roberts. “Ütle valgele mehele, et laguunis, mille kaldal on kümme tuhat ulguvat kannibali, on pärlikarp, ja ta suundub sinna täiesti üksi, koos poole tosina kanaka sukelduja ja tinast äratuskellaga kronomeetriks, kõik pakitud nagu sardiinid mahukasse viietonnisesse laeva. Sosista, et põhjapooluselt on kulda leitud, ja seesama vältimatu valgenahkne olend asub otsekohe teele, relvastatuna kirka ja labidaga, seasingi ja viimase patentkelguga – ja veel enam, ta jõuabki sinna. Anna talle vihje, et punakaskuumade põrgumüüride taga on teemante ja Mr. Valge Mees tormab kohale ning paneb vana Saatana enda kirka ning labidaga tööle. See tuleb sellest, kui ollakse rumal ja vältimatu.”
“Kuid huvitav, mida must mees mõtleb sellest – vältimatusest,” ütlesin.
Kapten Woodward hakkas vaikselt naerma. Ta silmis oli meeldetuletav helk.
“Ma mõtlen, et mida võisid küll Malu neegrid arvata ja mida võivad nad ikka veel mõtelda vältimatust valgest mehest, kes oli meil pardal, kui me neile Duchessi pardal külla tulime,” selgitas ta.
Roberts segas veel kolm Abu Hamedit.
“See juhtus kakskümmend aastat tagasi. Saxtorph oli ta nimi. Ta oli kindlasti kõige rumalam mees, keda ma kunagi näinud olen, kuid ta oli vältimatu nagu surm. Oli vaid üks asi, mida see mees teha oskas, ja see oli laskmine. Mäletan, kuidas me esmakordselt kohtusime – just siin Apias, kakskümmend aastat tagasi. See oli enne sinu aega, Roberts. Ma magasin Hollandlase Henry hotellis, kus praegu on turg. Kas oled kunagi kuulnud Hollandlane Henryst? Ta smuugeldas mässajaile osavasti relvi, müüs oma hotelli maha ja tapeti Sydneys just kuus nädalat hiljem kõrtsikakluses.
Kuid Saxtorph. Ühel õhtul olin just magama jäänud, kui õues hakkasid kräunuma kaks kassi. Tõusin voodist ja läksin aknale, veekann käes. Kuid just siis kuulsin kõrvaltoa akent avanevat. Tulistati kaks lasku ja aken läks jälle kinni. Ma ei suuda kirjeldada juhtunu kiirust. Kõige rohkem kümme sekundit. Aken läks lahti, põmm-põmm revolvrist, aken läks kinni. Kes ta ka polnud, ta ei peatunud, et oma laskude tagajärge vaadata. Ta teadis. Kas mõistad mind? – ta TEADIS. Kassikontserti enam polnud ja hommikul lebasid seal kaks süüdlast, surnud mis surnud. See oli minu jaoks imeline. See on ikka veel. Kõigepealt, oli tähevalgus ja Saxtorph tulistas sihtimata; teiseks, ta tulistas nii kiiresti, et kaks lasku kõlasid peaaegu ühena; ja viimaks, ta teadis, et oli märki tabanud, ilma vaatamata.
Kaks päeva hiljem tuli ta minu laeva pardale. Olin siis kapteni abi Duchessil, tohutu suurel saja viiekümne tonnisel kuunaril, värbamislaeval. Ja pean ütlema, et värbajad olid tol ajal lindpriid. Ühendriikide valitsus neid ei kaitsnud. See oli raske töö, nõudis palju kauplemisoskust, kui olime lõpetanud ega olnud vahele jäänud, ja me püüdsime istandusetöölisi igalt lõunamere saarelt, kust meid minema ei löödud. Noh, Saxtorph tuli pardale, John Saxtorph oli nimi, mis ta meile ütles. Ta oli liivakarva väike mees, juuksed liivakarva, jume liivakarva ja silmad samuti liivakarva. Temas polnud midagi erilist. Ta hing oli sama neutraalne kui ta värvilahendus. Ta ütles, et on rahahädas ja tahab laeval tööd. Võib olla kajutipoisiks, kokaks, lastiülemaks või tavaliseks madruseks. Ei tea midagi neist töödest, kuid on valmis õppima. Ma ei tahtnud teda, kuid ta laskmine oli mulle nii väga muljet avaldanud, et võtsin ta lihtmadruseks palgaga kolm naela kuus.
Ta tahtis tõesti õppida, seda pean tema kohta ütlema. Kuid ta lihtsalt ei suutnud midagi selgeks saada. Ta ei osanud rohkem kompassi kasutada kui mina suudan jooke segada, nagu Roberts siin teeb. Ja mis puutub tüürimisse, siis sealt sain ma oma esimesed hallid juuksed. Ma ei usaldanud teda kunagi rooli juurde, kui olime avamerel, sest tihedal ja lahedal kursil sõit olid talle lahendamatud müsteeriumid. Ta ei suutnud vahet teha soodil ja pelil, lihtsalt ei suutnud. Sisekliiver ja besaan-taaksel olid talle kama kõik. Ütle talle, et viira grootsooti, ja ta laseb otsekohe alla kahvlinoka. Ta kukkus kolm korda üle parda ega osanud ujuda. Kuid ta oli alati rõõmus, mitte kunagi merehaige, ja ta oli kõige innukam mees, keda ma kunagi näinud olen. Ta oli kinnise iseloomuga. Ei rääkinud kunagi endast. Ta elulugu, mis meisse puutus, algas päevaga, mil ta end Duchessile kirja pani. Kus ta oli laskmist õppinud, võisid vaid tähed üksi ütelda. Ta oli jänki – nii palju me teadsime ta pinisevast kõnest. Ja see oli kõik, mis me kunagi teada saime.
Ja nüüd hakkan asja endani jõudma. Uus-Hebriididel polnud meil õnne, ainult neliteist poissi viie nädala jooksul, ja me sõitsime edasi kirdesse Saalomoni saarte suunas. Malaita oli nii tol ajal kui praegu hea värbamispaik ja me jõudsime Malusse selle loodenurgas. Seal olid kaldariff ja välimine riff ja üsna närviline ankrupaik, kuid me saime hakkama ja andsime dünamiidiplahvatustega mustanahalistele märku, et nad ligi astuksid ja laseksid end värvata. Kolme päeva jooksul ei saanud me mitte kedagi. Mustanahalisi tuli meie laeva külje alla oma kanuudes sadade kaupa, kuid nad vaid naersid, kui näitasime neile helmeid ja sitsiriiet ja kirveid ja rääkisime neile istandusetöö rõõmudest Samoal.
Neljandal päeval olukord muutus. Üle viiekümne mehe oli nõus ja neid majutati trümmi, vabadusega tekil käia, muidugi. Ja muidugi tundub tagasi vaadates see üldine nõusolek kahtlasena, kuid tol hetkel arvasime, et mõni mõjukas pealik oli loobunud seda keelamast. Viiendal päeval olid meie kaks paati kaldal nagu tavaliselt – üks teist katmas, teate, hädaolukorraks. Ja nagu tavaliselt olid tekil viiskümmend mustanahalist, logelemas, vestlemas, suitsetamas ja magamas. Saxtorph ja mina koos veel nelja meremehega olime ainsad valged, kes olid pardale jäänud. Kaks paati olid mehitatud meestega Gilberti saartelt. Ühes oli kapten, lastiülem ja värbaja. Teises, mis oli kattev paat ja mis asus sada jardi kaldast eemal, oli tüürimees. Mõlemad paadid olid hästi relvastatud, kuigi mingeid probleeme ei oodatud.
Neli meremeest, kaasa arvatud Saxtorph, küürisid ahtrireelingut. Viies meremees, vintpüss käes, seisis valvel veetünni juures just peamasti ees. Mina andsin parajasti viimast lihvi uuele kahvlihargile. Olin sirutamas kätt piibu järele, kuhu olin ta maha pannud, kui kuulsin kaldalt lasku. Küünitasin vaatama. Miski lõi mind kuklasse, langesin poolteadvusetult tekile. Mu esimene mõte oli, et miski taglaseosa on lahti tulnud; kuid kukkudes ja isegi enne tekile jõudmist kuulsin kuradi enda kõuekõminat paatide vintpüssidelt, ja kõrvale pöördudes märkasin silmanurgast valves seisvat meremeest. Kaks suurt neegrit hoidsid teda kätest ja kolmas lõi tal selja tagant tomahoogiga ajud välja.
See on praegugi mu silme ees: veetünn, peamast, selle mehe küljes rippuv jõuk, kirves langemas talle kuklasse, ja kõik lõõmava päikese all. Mind lummas see kasvav nägemus surmast. Tomahook paistis langevat kohutavalt kaua. Nägin seda kohale jõudvat ja mehe jalgu järele andvat, kui ta kokku kukkus. Neegrid hoidsid teda üleval puhtalt jõu abil, kui teda veel paar korda raiuti. Siis löödi mind kaks korda pähe ja ma otsustasin, et olen surnud. Sama arvas ka mind lööv jõhkard. Olin liikumiseks liiga abitu, lebasin seal ja vaatasin, kuidas nad tunnimehel pea otsast võtsid. Pean ütlema, et nad tegid seda küllalt osavalt. Nad olid sellel alal vanad kalad.
Vintpüssituli paatidelt oli lakanud ja ma ei kahelnud, et nad olid surnud ja kõik oli lõppenud. Oli vaid sekundite küsimus, kuni nad minu pea järele tulevad. Ilmselt võtsid nad parajasti ahtripoolsete meremeeste päid maha. Pead on Malaital hinnas, eriti valgete pead. Neil on aukohad mere ääres elavate pärismaalaste kanuumajades. Mis kaunistuslikku väärtust bušmanite arvates selles leidub, ma ei tea, kuid nad hindavad seda just sama palju kui mere ääres elav rahvaski.
Mul oli ähmane kavatsus põgeneda ja roomasin kätel ning põlvedel vintsini, kus mul õnnestus end püsti ajada. Sealt vaatasin ahtri poole ja nägin kolme pead kajuti katusel – kolme meremehe pead, kellele olin kuude kaupa käske jaganud. Mustad nägid mind seismas ja sööstsid mu poole. Sirutasin käe revolvri poole ja leidsin, et nad olid selle ära võtnud. Ma ei või öelda, et olin ehmunud. Olen mõned korrad surma lähedal olnud, kuid siis oli olukord kõige hullem. Olin pooluimane ja miski ei paistnud lugevat.
Kõige ees olev must oli haaranud kambüüsist lihunikukirve ja grimassitas nagu ahv, valmistudes minu pead lõhestama. Kuid seda lööki ei järgnenud. Ta kukkus tekile hunnikusse ja nägin verd tema suust purskamas. Kuidagi ähmaselt kuulsin vintpüssi paugatust ja pidevalt järgnevaid paugatusi. Must musta järel kukkus. Mu meeled hakkasid selginema ja ma märkasin, et ükski lask ei läinud mööda. Iga kord, kui vintpüss paugatas, siis must kukkus. Istusin tekil vintsi kõrval ja vaatasin üles. Ristmastil nagu õrrel istus Saxtorph. Kuidas tal oli see õnnestunud, ma ei suuda kujutleda, sest ta oli sinna kaasa võtnud oma kaks Winchesteri ja ma ei tea kui palju padrunivöösid, ja nüüd tegi ta ainsat asja maailmas, mis talle sobis.
Olen näinud tulistamist ja tapatalguid, kuid ma pole kunagi näinud midagi selletaolist. Istusin vintsi kõrval ja jälgisin vaatemängu. Olin nõrk ja uimane, ja see kõik paistis unenäona. Ta vintpüss tulistas põmm, põmm, põmm, põmm, ja müts, müts, müts, müts kukkusid mustad tekile. Oli hämmastav vaadata nende kukkumist. Pärast nende esimest minu järele tormamist, kui umbes tosin oli langenud, paistsid nad halvatuina; kuid Saxtorph jätkas tulistamist. Selleks ajaks saabusid kaldalt kaks paati Snideritega, ja Winchesteridega, mille nad olid paatidelt sõjasaagiks saanud. Turmtuli, millega nad Saxtorphi üle külvasid, oli kohutav. Tema õnneks on mustad head vaid lähitules. Nad pole harjunud püssi õlale panema. Nad ootavad, kuni on üsna mehe lähedal, ja siis tulistavad puusalt. Kui Saxtorphi vintpüss liiga kuumaks läks, võttis ta teise. Seepärast ta oligi kaks vintpüssi endaga kaasa võtnud.
Tema tuleandmise kiirus oli hämmastav. Ta ei tulistanud kordagi mööda. Kui miski on üldse olnud kunagi vältimatu, siis just see mees. See oli just kiirus, mis muutis tapatalgu nii kohutavaks. Mustadel polnud aega mõtlemiseks. Kui nad viimaks seda tegid, tormasid nad üle parda, muidugi kanuusid ümber pöörates. Saxtorph jätkas samas tempos. Vesi oli nendega kaetud, ja plump, plump, plump tabasid neid tema kuulid. Mitte ükski ei läinud mööda ja ma kuulsin eriti selgesti iga kuuli mütsatust, kui see mattus inimlihasse.
Mustad hargnesid ja suundusid ujudes kaldale. Vesi oli kaetud hüplevate peadega, ja ma tõusin nagu unenäos ja vaatasin kõike – hüplevaid päid ja päid, mis hüplemast lakkasid. Mõned kauglasud olid suurepärased. Ainult üks mees jõudis kaldale, aga kui ta tõusis, et rannale kahlata, sai Saxtorph ta kätte. See oli ilus. Ja kui mõned mustad jooksid oma kaaslast veest välja tõmbama, sai Saxtorph ka nemad kätte.
Arvasin, et kõik on möödas, kui kuulsin vintpüssi jälle tööle hakkavat. Üks mustanahaline oli väljunud kajutist ja teel tekile maha võetud. Kajut pidi olema neid täis. Loendasin kahtkümmet. Nad tulid ükshaaval ja tahtsid üle reelingu hüpata. Kuid keegi neist ei jõudnud sinna. See meenutas mulle kaevikrajal laskmist. Must keha hüppas kajutist välja, Saxtorphi vintpüss paugatas ja must keha kukkus. Muidugi need seal all ei teadnud, mis tekil toimub, ja nii nad tulid üksteise järel, kuni ka viimane oli surnud.
Saxtorph ootas mõnda aega, et olla kindel, ja siis tuli tekile. Tema ja mina olime ainsad, kes olid Duchessi meeskonnast järele jäänud, ja mina olin üsna lähedal kokku kukkumisele, samas kui tema oli abitu nüüd, kui laskmine oli läbi. Minu juhendamisel pesi ta mu peahaavu ja nõelus neid. Suur sõõm viskit andis mulle jõudu alustada ettevalmistusi ärasõiduks. Mitte midagi muud ei jäänud üle. Kõik ülejäänud olid surnud. Püüdsime purjeid üles saada, Saxtorph tõmbamas ja mina manöövrit juhtimas. Ta oli jälle see rumal maarott. Ta ei suutnud midagi ära teha ja kui ma minestasin, paistsime omadega läbi olevat.
Kui teadvusele tulin, istus Saxtorph abitult reelingul ja küsis, mida ta tegema peab. Ütlesin, et ta vaataks üle haavatud, kas keegi neist suudab roomata. Ta kogus kokku kuus. Mäletan, et ühel neist oli murtud jalg, kuid Saxtorph ütles, et ta käed olid korras. Lamasin varjus ja vehkisin kärbseid eemale ning juhatasin tegevust, kui Saxtorph oma haiglajõuku kamandas. Olgu ma neetud, kui ta ei sundinud neid vaeseid neegreid tirima iga köit naagelpingil, enne kui leidis valli. Üks neist laskis otsa käest keset heiskamist ja libises surnult tekile, kuid Saxtorph sundis teisi tagant ja pani neid tööd jätkama.
Kui ees- ja peapuri olid üleval, käskisin tal vabastada ankruseekel, et me minema pääseksime. Pidin ise minema ahtrisse rooli juurde, et kurssi muuta. Ma ei suuda mõista, kuidas ta seda tegi, kuid ankruseekli vabastamise asemel laskis ta alla teise ankru ja seal me olime, kahekordselt ankurdatud.
Viimaks õnnestus tal vabastada mõlemad ankruseeklid ja tõsta taaksel ja tagapuri, ja Duchess kogus avamerele sõites tuult purjedesse. Meie tekid olid vaatamisväärsus. Surnud ja surevad neegrid igal pool. Mõned neist olid vajunud kujuteldamatuisse kohtadesse. Kajut oli neid täis, sest nad olid tekilt minema roomanud ja sisse kukkunud. Panin Saxtorphi ja ta surnuaiajõugu neid merre viskama, ja sinna nad läksid, elavad ja surnud. Haide saak sel päeval oli hea. Muidugi läksid meie neli mõrvatud meremeest sama teed. Kuid nende pead panime kotti koos raskustega, nii et need mitte mingil juhul randa ei triiviks ja mustanahaliste saagiks ei langeks.
Meie viit vangi otsustasin kasutada meeskonnana, kuid nemad otsustasid teisiti. Nad ootasid oma võimalust ja hüppasid üle parda. Saxtorph tabas kaks neist hüppelt oma revolvriga, ja oleks tabanud ka ülejäänud kolme vees, kui ma poleks teda peatanud. Olin tapmisest väsinud, teate, ja pealegi, nad olid kuunari merele aidanud. Kuid see armuandmine oli asjatu, sest haid said nad kätte.
Kui olime maale jõudnud, selgus, et mul oli peapõrutus või midagi sellesarnast. Igal juhul hulpis Duchess jõude kolm nädalat, kuni jalad alla sain, ja me venisime temaga Sydneysse. Igal juhul said need Malu mustad igikestva õppetunni, et valge mehega pole hea mängida. Nende jaoks oli Saxtorph kindlasti vältimatu.”
Charley Roberts vilistas pikalt ja ütles:
“Arvan sama. Kuid mis Saxtorphist sai?”
“Ta hakkas hülgekütiks ja sai parimaks nende hulgas. Kuus aastat oli ta äärmiselt nõutud nii Victoria kui San Francisco laevastikes. Seitsmendal aastal peatas nende kuunari Beringi merel Vene sõjalaev ja räägitakse, et nad kõik saadeti Siberi soolakaevandustesse. Vähemalt pole ma temast pärast seda midagi kuulnud.”
“Maailma rüüstamas,” pomises Roberts. “Maailma avastamas. Seda nad oskavad. Keegi peab seda tegema – maailma avastama, ma mõtlen.”
Kapten Woodward hõõrus risti-rästi arme ta paljal pealael.
“Olen andnud selles oma panuse,” ütles ta. “Nelikümmend aastat nüüd. Sellest tuleb mu viimane reis. Siis jään koju.”
“Vean veini peale kihla, et ei jää,” väitis Roberts. “Sa sured rakmetes, mitte kodus.”
Kapten Woodward võttis kohe kihlveo vastu, kuid mina isiklikult arvan, et Charley Roberts võidab.
Tõlkinud Eva Luts
