Criticbird filmiblogi
http://criticbird.wordpress.com/2012/05/24/arthur-conan-doyle-minu-sober-morvar/#more-639

Arthur Conan Doyle “Minu sõber mõrvar”

• 
• Ilmunud eesti keeles: 2011
• Kirjastus: Fantaasia
• Lehekülgi: 30
• Žanr: krimi, draama

Väikelinna arst hakkab suhtlema mõrvariga, kes on oma sõbrad üles andnud ja seepärast surmanuhtlusest pääsenud. Mõrvar räägib loo lootusest, kättemaksust, ebaaususest, lunastusest, kurjusest, reetmisest ja inimlikkusest.

Olen väga-väga suur Doyle ja tema loomingu fänn, ning nähes, et eesti keeles on ilmunud tema loomingust midagi muud kui Sherlock Holmesi lood. Lugu on niivõrd lühike, et siin ei saa pikalt-laialt rääkida tegelastest ja sündmuste keeristest. Teen väga väga lühidalt.
Peategelasteks on vangla arst, kes ühel päeval saab külastada vangla ja kogu Austraalia tuntumat ja kurikuulsamat kurjategijat Meloneid. Arst on siin loo jutustajaks ja siin ei saa temast midagi rääkida. Kuid see-eest Meloneist on mida rääkida. Melone on pealtnäha üks mõrvar ja röövel, kes ei ole üldse  elu väärt ning teda oleks pidanud juba ema kõhus ära tapma. Tema jõuk oli tapnud kümneid inimesi ja röövinud kümneid talusid. Keegi ei suutnud neis milleski süüdistada, sest kõik võimalikud tunnistajad lebasid läbilõigatud kõriga kaevupõhjas.
Jõugu annab üles jõugu juht. Miks ta seda tegi jääb suureks küsimuseks, kuid teoses sellele ei vastata. Küllap tahtis oma viimaseid päevi rahulikult vabaduses veeta või hakkas teda südametunnistus piinama, ei tea. Melone on vanglast väljunud inimese stereotüübi kehastus. Kõik vihkavad ja põlgavad teda, teda ei taheta usaldada, ning paistab imelikuna, kuid rahvas vihkab teda vist rohkem kambajõmmide reetmise eest, kui sooritatud kuritegude eest. Talle ei anta rahu ei Austraalias ega ka Euroopas. Kurjategija silt on juba küljes ja seda maha kraapida on väga raske.
Mulle meeldis loo ülesehitus ja ainukene peategelane, ning loo jutustamise viis, pole varem sellist kohanud, kuigi ei, olen küll, Sherlock Holmesis on samamoodi neid lugusid jutustatud. Mulle meeldis peaaegu kõik selles loos välja arvatud üks: No ei saa mahutada sellist lugu 25 leheküljele, see peaks palju pikem olema.

Tiina arvustus Lovecrafti raamatule "Hullumeelsuse mägedes".

http://bukahoolik.blogspot.com/2012/05/h-p-lovecraft-hullumeelsuse-magedes.html

H. P. Lovecrafti "Hullumeelsuse mägedes" on autori tuntuim Cthulhu-mütoloogia aineline teos, kus heidetakse valgust mütoloogia tekkepõhjustele. Teos on mõjutanud mitmeid hilisemaid kirjanikke ja see kuulub kindlalt ulmekirjanduse klassika hulka. See kõik öeldud, lisan juurde, et raamatust läbinärimine oli suur pingutus. Kui ma poleks otsuseks võtnud, et tahan selle klassikasse kuuluva teksti läbi lugeda, oleksin küll pooleli jätnud. Aga pooleli jätan ma midagi väga harva.

Esimest korda puutusin Lovecraftiga kokku Neil Gaimani jutte lugedes. Mäletamist mööda oligi "Smoke and Mirrors'i" esimene jutt Sherlock Holmesi ja Cthulhu ristand, mis ei olnudki nii jube nagu sellest kombinatsioonist järeldada võiks. Seega oli mul olemas mingisugune ettekujutus, mida Lovecrafti maailm endast kujutab, kuigi see oli ilmsesti väga sarnane tulemusega, mida võib saavutada toaseinte värvimisel läbi lukuaugu.

Teos ise jutustab Antarktika ekspeditsioonist läbi sellest osavõtnud teadlase jutustuse. Teadlane kinnitab ja kordab igas kolmandas lõigus, kuidas ta üldse ei tahaks ekspeditsiooni üksikasju avalikkuse ette tuua, kui õudne ja hirmus oli see kõik, mida seal kogeti, aga ta on sunnitud seda tegema, kuna on vaja ära hoida järgmisi uurimisretki sellele kohutavale jumalast hüljatud maale. Teose esimene kolmandik kulub uurimisretke osalejate, varustuse ja tegevuse kirjeldamisele (unustamata iga veidi aja tagant kohutavatele eesootavatele õudustele vihjamast!) ja see oli kohutavalt tüütu. Kui autor pidevalt kordab, kui õudne ikka kõik ümberkaudne on, isegi tuule kohin on õudne, rääkimata taamal paistvast mäeahelikust, siis ei tekita see erilist hirmu. Minu arvates peaks tekst ise meeleolu ja seisundit edasi andma. Vahepeal läheb natuke põnevamaks, kui uurijad leiavad jääalusest koopast hästi säilinud kummaliste olendite kehad, üritavad neid uurida ja lahata, kuid hommikuks on kogu laager brutaalselt mõrvatud ja olendid kadunud. Lennukiga mägede taha uurimisretkele sõitnud minategelane aga avastab sealt kummalise mahajäetud iidse linna ja olendite päritolu ja saatus saab järk-järgult avatud.

See kohutav vaatepilt oli sõnadega kirjeldamatu, sest esialgu näis kindlasti tegemist olevat mingisuguse põrguliku loodusseaduste väärastumisega. Siin, uskumatult iidsel, 20 000 jala kõrgusel asuval kiltmaal ja kliimas, mis oli tappev juba ammu enne inimese kujunemist üle 500 000 aasta tagasi, laius nii kaugele, kui silm ulatus, korrapäraste kiviehitiste võrgustik, mida suutsime ainult mõistuse meeleheitliku enesekaise tõttu seostada millegi muu kui teadliku ja tehisliku tegevusega. Seni olime kõrvale lükanud kõik teooriad, mis oleksid võinud selgitada mäekülgedel nähtud kuupe ja kaitsevalle millegi muu kui pelgalt loodusliku päritoluga. Kuidas saanuks see olla teisiti, kui inimene ise oli tollal vaevu eraldunud suurematest ahvidest ja tolles piirkonnas valitses nendel kaugetel aegadel surnud jää ja lume maailm - samamoodi nagu praegu? (lk 50)

"Hullumeelsuse mägedel" on muidugi oma laiem teema, mis räägib tsivilisatsioonide mandumisest ja hukust, mis läheb vastuollu mõnikümmend aastat hiljem alanud ja veel siiani prevaleeriva usuga progressi ja pidevasse arengusse. Lovecraft kirjeldab hoopis seda, kuidas väga kõrgelt arenenud olendid kaotavad teadmised ja oskused, kui neid pidevalt ei arendada. Veel kirjutab Lovecraft robotite mässust. Muidugi ei ole "Hullumeelsuse mägedes" roboteid selle sõna tänapäevases tähenduses. Roboti all pean siin silmas kunstlikult loodud olendeid, kes peaksid oma loojate heaks tasuta ja mõtlemata tööd tegema. Ma ei ole üldse kursis ulmeajalooga ja ei tea, kas 1931 (mil teos kirjutati) oli robotite mäss oma peremeeste üle juba teema või mitte. Et siis ka hoiatusromaan.

Niisiis olen "Hullumeelsuse mägede" lugemisega laiendanud oma silmaringi ja saan ehk paremini aru teiste autorite poolt tehtud vihjetest, aga mingi nauding see küll ei olnud.

Tõlkinud Silver Sära

Teised kirjutavad:
Orpheuse raamatukogu
Ulmekirjanduse Baas
loterii
Digital Nerdland
Need Read

Arvustus kogumikule TÄHEAEG 9: "Joosta oma varju eest"

postitas Meelis Koll 22. mai 2012. a. kell 2:00 ·

Kogumik "Joosta oma varju eest" on just selline, nagu peabki olema ja saabki olla põhiosas jutuvõistluse põhjal kokku pandud raamat: mitmekesine, eklektiline, ebaühtlase kirjandusliku tasemega. Teistmoodi ju ei saakski, kuna autorid on erinevad nii oma varasema kirjutamiskogemuse kui ka arvatavasti elu- ja töökogemuste poolest.Lisaks tõlkejutt ja artikkel (mis, tõsi küll, on pigem Eesti ulmefandomis tuntud autori isiklik vastuskiri tema vastu suunatud kriitikale, kusjuures ka kriitikud ei ole just tundmatud; kahjuks ei ole siinkirjutaja lugenud artikleid, millele antud vastus on kirjutatud; loodan need peagi ette võtta).

Kogumikku lugenud inimeste jaoks ei tasu ehk hakata juttude sisu ümber jutustama, aga paar sõnakest iga jutu kohta julgeksin siiski poetada. Eks ole ju nii, et iga lugeja ja ka arvustaja näeb iga juttu pisut erineva nurga alt. Tõel on ikka mitu tahku, nagu Vanas Indias õpetati.

Nimijutt. "Joosta oma varju eest". Autor Triinu Meres. Avaldanud luulet ja tegelnud rollimängu korraldamisega; arvatavasti neis ka osalenud? Torkab silma ka juttu lugedes. Korraliku rollimängu saaks selle põhjal kokku panna küll. Peategelaseks on keegi  lõikaja, kelle ülesandeks on lahinguväljal tegelda eutanaasia või elulootust andvate haavatute märkimisega. Ei oska nüüd oletada, kas sõda kui tegevusala kunagi nii humaanseks muutuda saab - siinkirjutaja kui inimene ja meeterahvas lähtub ikka pigem sellest, et vaenlane on vaenlane ja oma on oma; ja kes jõuab suures lahingus lamajaid nii põhjalikult läbi käia. Aga samas: licentia poetica, lisaks veel see, et ulme, ehkki kindlasti mitte teisejärguline kirjandus (nagu paljud Eesti elanikud arvama tikuvad) ei kohusta autorit realiteetidega igal sammul arvestama.

Hea küll, edasi: ühel heal päeval ilmub lõikaja ukse taha endine vaenlane. Ja siis algab alles tõeline stoori. Triinu Meres on teinud midagi väga julget: püüdnud anda religioonile mikrobioloogilise selgituse. Lõikaja on muidugi valguse poolel, vaenlane kaldub tumedate jõudude poole, ehk on siis Tõelise Religiooni vastu Deemonitega vaktsineeritud. Kellel huvi, loeb ise edasi. Jutustus on siinkirjutaja mulje põhjal üsna originaalne, autori fabuleerimisoskus üle keskmise, süžee... Nojah, siinkohal võiks pisut norida, konarusi ju on. Ka jutustamisoskuses on pisikesi puudujääke. Kohati kipub tegevus venima - aga lühiduse armastamine võib ka siinkirjutaja isiklik kiiks olla. Sümpaatne jutustus, kui kõik paari sõnaga kokku võtta.

Teine jutt. "Muna". Autor Kadri Pettai. Kirjandusdebüüt, nagu jutu eessõnas öeldud. Hea debüüt. Idee on ehk mitte just originaalseim, ka sõnastuses on konarusi, aga miski selle jutu juures meeldib siinkirjutajale väga: Eesti Utoopia. Maailmas on levima hakanud ja peaaegu ainuvaldavaks saanud andmebaasides säilitatavate matriitside järgi kloonitud toit. Kõik paraku aga kulub. (Hmm, mida ütleks vanameister sir Arthur Clarke? Tema Diaspar oli ju linn, mille andmebaasid olid sama hästi kui igavesed? Hea küll, tema seda juttu niikuinii enam lugeda ei saa!) Ja Britannias ei ole ühel heal päeval enam harilikke kanamune. Selgub aga, et kusagil on pururikas maa Eesti, kus toiduained on naturaalsed ja kus vilistatakse kõigile eurodirektiividele. Ning üks mingitpidi eesti päritolu inimene saadetakse sinna vormiliselt külla oma kaugetele sugulastele - tegelik eesmärk on aga kasvõi ühe kanamuna varastamine. Eriti meeldis selle arvustuse autorile Eesti kui pururikas ja eurodirektiividest mittehooliv maa - nagu juba öeldud, tõeline Eesti Utoopia. Uskumatu, kui igapäevast reaalsust vaadelda. Aga miks mitte! Unistamine ei ole ju kahjulik. Sümpaatne looke!

Kolmas jutt. "Ajudega töötajad". Autor Maniakkide Tänav. Eesti ulmefandomis tuntud nimi; võiks öelda teenekas autor. Ja ei vea alt ka seekord. Siinkirjutaja jaoks väga originaalne idee: vampiiridoonorlus. Naine, kellest algul jääb mulje, et ta on lihtlabane prostituut, teenib raha sellega, et laseb vampiiridel tasu eest jaokaupa oma verd imeda. Juba sellest piisaks, ent lisaks on ka tema laste ja vananenud abikaasa (tema ise on ju igavesti noor, teatud reegleid järgides võimaldab vampiirisülg peaaegu igavesti elada) läbielamised päris hästi välja joonistatud. Originaalne lugu! Huvitav lugeda ka, autori suhteliselt suur kogemuspagas tagab juba selle. Lugu on pisut traagilise alatooniga, aga see ei sega. Eriti tore oli see nn AHHAA-moment, kui selgus, millega tegelikult tegu. Võtan vabaduse soovitada kõigile, kes fantaasiakirjandusest veidigi huvitatud!

Neljas jutt. "Nõiamoori Miisu". Autor Tea Roosvald. Kogumiku juttudest kõige armsam pealkiri. Aga paraku... Lugedes suurim pettumus! Igav! Faabulal ei ole nagu vigagi, süžee isegi paigas - aga midagi pole tetta, jutt lohiseb ja logiseb iga kandi pealt (lohutuseks Teale: ega siis kõik nii arva, ikka ainult siinkirjutaja). Tuli lausa vaeva näha, et lõpuni jõuda. Hea küll, maitseasi. Lõppude lõpuks leidub ju igale kirjandusteosele lugeja.

Lugu ise on noorest naisest, kes on oma mehest lahku läinud ja kolinud mingisse nn kõdurajooni. Ja selles uues korteris hakkavad sündima kummalised asjad. Nagu kummitaks - aga nagu ka mitte. Pliit kütab end vahel ise - ainult et teatud tingimused peavad täidetud olema. Jne. Ja kass, kes tahab tingimata vaba tulekut ja minekut. Lõpuks selgub, et korteris on varem elanud nõid, kelle hing ei leia rahu, kuni ta oma seitset asja (seitse asja - on selline rahvapärane ütlus: võta oma seitse asja ja kao kus seesamune!) kokku pole saanud. Kassist - selle Miisu roll jääbki veidi ebaselgeks. Tegelikult lootis siinkirjutaja lugedes, et Kassi kaudu, kes pealkirja järgi peaks olema asja võti, saab peategelane ise üleloomulikud võimed. Paraku nii ei läinud; nõiamoor krabas viimasel hetkel (maagilised nelikümmend päeva pärast surma) oma asjad ja kadus, va ahnepäits selline! Noh, hea küll, kirjandus see siiski on. Ainult et miks oli pealkirjaks "Nõiamoori Miisu", sellest siinkirjutaja küll aru saada ei suuda.

Viies jutt. "Udriku küla naised". Autor Ülle Lätte. Vanim autor kogumikus, eelneva pika kirjutamiskogemusega, ilmselt ka elukogenuim ja jutu järgi otsustades teatud sorti paikade eluoluga väga hästi kursis. Miljöö kirjeldamisest: algul tundus, nagu oleks kadunud Clifford Simak hetkeks Wisconsini väikelinnast (kus mitmed tema juttude tegevused hargnevad) tüdinenud ja vahelduseks Eesti külaelu tudeerinud. Hea realistlik olustikukirjeldus, ladus jutustamisoskus - usutavasti pikast ajakirjanikuna töötamisest, faabula ja süžee korralikult paika pandud. Sisu on lühidalt selline: tavaline ääremaa küla, kus elavad põhiliselt vanemad inimesed. Elavad, kuidas oskavad; ei austa alati seadusi (puskariajajaist õed metsatalus), kohati virelevad, aga elule alla ei vannu. Ja siis korraga hakkab külas ringi liikuma salapärane Tapja. Politsei on abitu, mitu ümbruskonna küla elavad hirmu all - ja külanaised otsustavad Tapjaga ise arved õiendada. Ning saavad sellega hakkama. Lustlik õudukas. Kusjuures tõepoolest, kogumiku kõige kergemini loetav lugu. Veidi segab ehk see, et salapärase Tapja taust jääb lahti kirjutamata. Aga on see õudusjutu puhul üldse kõige tähtsam? See ei ole ju SF ega ka fantasy. Nii et las ta olla selline, nagu ta on. Hea ajaviitejutt.

Tölkejutt. "Hanoveri parandamine". Autor Jeff VanderMeer, tõlkinud Tatjana Peetersoo. Nagu tutvustuses öeldud, tüüpiline aurupungi (steampunk) esindaja. Eesti Wikipedia ütleb aurupungi kohta järgmist: "spekulatiivse teadusliku fantastika alamžanr, kus elektrooniliste seadmete funktsioone täidavad auru jõul töötavad mehaanilised seadmed ning tegevus toimub minevikus (tavaliselt viktoriaanlikul ajastul)". Tõsi, ei ole öeldud, kas merest leitud salapärane mehhanism Hanover töötab just auru jõul, samuti on ajastut väga raske tuvastada. Lennumasinaiks on küll õhupallid, aga et planeet ei ole määratletud (inglise-ameerikapärased nimed ei pruugi määravad olla), ei ole asjad sugugi üheselt paigas. Tegevus toimub saarel, kuhu salapärane minategelane on põgenenud veel salapärasemast Impeeriumist. Meresaak, mida vahetatakse mägilastega mitmesuguse muu kraami vastu, on üks tähtsaist sissetulekuallikaist. Ühel heal päeval leitakse merest Hanover (mis iganes see ka ei ole), mida peategelast sunnitakse parandama. Ta keeldub sellest kaua, venitab sellega, kuni suudab, kuid ühel päeval on see siiski tehtud. Selgub, et Hanover on saadetud Impeeriumist teda otsima ning põhjustab lõppeks kogu küla huku.

Hea jutt, seda muidugi. Hea Ameerika ulme, mis on viimaste kogemuste põhjal kuidagi nukraks muutunud. Võrreldes näiteks ulme nn kuldajastuga. Või ka mõnede hilisemate ajajärkudega. Aga noh, maailm on muutunud. Helge tuleviku uskujate ring kahaneb.

Artikkel. "Loomingust konnatiigis". Autor Siim Veskimees. Tuntud autor, üksjagu viljakas pealegi. Tuntud oma kriitilise mõtlemise poolest. Konkreetses artiklis väitleb põhiliselt Veiko Belialsi ja Taivo Ristiga. Väitleb asjalikult, hea küll, ehk veidi emotsionaalselt. Samas, kui on tõesti õige, et tema suhtes on isiklikuks muututud, on selline stiil/toon ehk ka õigustatud. Ehkki tegu ei ole ilukirjandusega, on see lõppkokkuvõttes lõbus lugemine. Vaimukalt kirja pandud. Ja nagu öeldud, igaühel on õigus oma arvamusele. Ainult üks asi, milles ma artikli autoriga päris ühel meelel ei ole: tegelikult on kirjanduses lubatud ka terve mõistuse vastu eksimine; see võib mitte meeldida, aga keelata seda ei saa. Antud kogumiku kontekstis võrdleksin seda artiklit... Üllatus-üllatus, "Udriku küla naistega". Kaks kirjatükki, mille ajaviiteks ette võtaksin - lihtsalt et end mõnusalt tunda.

Lõppkokkuvõtteks peab ütlema, et et kogumiku koostaja, toimetaja ja kogu jutuvõistluse žürii on teinud head tööd. Ja muidugi autorid/tõlkijad - ilma nendeta ei oleks ju seda kogumikku saanud ei koostada ega toimetada. Edu kõigile ka edaspidiseks!

Väga huvitav arvustus ja väga huvitav blogi!

http://bukahoolik.blogspot.com/2012/05/poul-anderson-sudasuvine-torm.html

Blogimängu arvustus

Siim Veskimees
Ennesõjaaegne kullakarva

Kuu Ordu tormiline algus. Terve mõistus lahkub.. alustuseks kuule :)

Kirjeldus

Ennesõjaaegne kullakarva – see on raamat ärksatest inimestest üle maailma, kes tahavad töötada tuleviku heaks. Erinevastest rahvustest ja rassidest, erinevate lootuste ja tõekspidamistega on nad kokku tulnud, sest neid ühendavad Kuu Ordu ideed. On neid, kes alles tulevad, õieti teadmata, mis neid ees ootab, ja on neid, kes juba Kuul sündinud. Ajaloo keeris kisub nad kaasa ja ühel hetkel avastavad nad, et ainus valik on võitlus. Ja sõjaga on see paha lugu, et alati saab keegi surma...

Aga veel enne kui selle raamatu kätte võtate hetike pilk Ordu tulevikku: http://www.veskimees.eu/node/72

Raamatu tiitellehel on pühenduse asemel read:
There are those who fail, there are those who fall,
There are those who will never win,
Then there are those who fight for the things they believe,
And these are men like you and me.
(Chris de Burgh, „Snows of New York”)

http://www.facebook.com/pages/Ennesõjaaegne-kullakarva-Kuu-Ordu-2061/292797187427048

Esimene blogimängu arvustus.

 

Siim Veskimees

Kuu Ordu

 

Stiilipuhast žanriulmet esindav tõsiteadusliku fantastika valda jääv moodne ulmeromaan. Terve mõistuse võitu oodates :)

 

Kirjeldus

Stiilipuhast žanriulmet esindav tõsiteadusliku fantastika valda jääv moodne ulmeromaan.
Lisaks ohtratele seiklustele ning sõjapidamisele nii Lõuna-Ameerika džunglites, Jaapanis kui kaugel Päikesesüsteemi ääremail leiab lugeja nende kaante vahelt ka esimese Eesti libertaanlikku ilmavaadet tutvustava manifesti.

Raamatu tiitellehel on moto:
See on visioon ummikusse jooksnud Tänapäevast, andes samas ka Lootuse. Kuigi see on maailm, milles mulle meeldiks elada, on kahjuks enam kui kindel, et Tulevik ei saa kindlasti mitte selline olema. Sest see eeldaks midagi, mis ümberringi vaadates ilmvõimatu tundub – Terve Mõistuse võitu.

 

http://www.facebook.com/pages/Kuu-ordu/287723587924912
 

Tere!

On võimalik tasuta omandada kirjastuse Fantaasia raamatuid! Kirjastus Fantaasia alustab populaarset blogimängu, mis laieneb ka Facebookile.

Kõik, kes alates 02. maist kuni 25. maini 2012 panevad oma blogisse või oma Facebooki lehele ühe kirjastuse Fantaasia raamatu arvustuse (soovitavalt koos kaanepildiga) ja postitavad toimiva lingi kas Fantaasia Facebooki kommentaariumisse või saadavad selle aadressil fan@uninet.ee ja ma tõstan ise sinna kommentaariumisse üles, saavad vabalt valida ühe kirjastuse Fantaasia raamatu, tingimusel, et meil see laos on.

Seega ei saa kahjuks valida Indrek Hargla "Suudlevaid vampiire". Lisaks ei saa valida ka veel ilmumata raamatuid, nende hulgas Siim Veskimehe "Lahkulöömislahingud", mis tõenäoliselt ilmub 10. mail. Raamatu saadame postiga, postikulud tasume Eesti piirides ise.

Arvustus ei pea olema kiitev, kuid kriitika võiks olla konstruktiivne. Arvustuse pikkus on arvustaja enda valida. Ja arvustus peab olema postitatud alates 02. maist, seega varasemad arvesse ei lähe. (Kuid varasemaid arvustusi võib korrata, näiteks väikeste täiendustega.) Iga arvustaja võib saada selle mängu jooksul vaid ühe tasuta raamatu – kuid on võimalik saada ka parima arvustaja preemia, milleks on lisaks veel üks vabalt valitav raamat eelpoolnimetatud tingimustel.

Tervitades

Eva Luts