Ilmunud on Paolo Bacigalupi "Alkeemik", poodi veel pole jõudnud, aga müüme posti teel. Sari:

Orpheuse Raamatukogu, tõlkinud Martin Kirotar.

Tänase Ameerika üks auhinnatumaid uusi ulmekirjanikke Paolo Bacigalupi (sündinud 1972) maalib oma 2010. aasta lühiromaanis «Alkeemik», mis jõudis ka Nebula auhinna finalistide hulka, värvika pildi pisut araabia muinasjutte meenutavast fantaasiamaailmast, kus inimestel on keelatud võlukunsti praktiseerida, sest iga kord, kui keegi midagi nõiub, tekib maailma juurde ohtlikke ogataimi, mis on juba vallutanud suure osa Khaimi linna ümbrusest. Ometi on inimestel oma igapäevaste vajaduste jaoks ikka tarvis mõni loits lausuda; iga kord, kui seda tehakse, murrab aga ohtlik ja mürgine põldvääne ennast kuskil läbi tänavasillutise, levib naabri katusele ja vallutab niiviisi pikkamööda suuri impeeriumeid. Kes maagiaga tegelemisega vahele jääb, seda ootab kohtumine timuka kirvega.

Romaani minajutustaja, vaesunud alkeemik Jeoz, on juba aastaid otsinud oma kunstist, millega tegelemine ei ole keelatud, abi nõidusliku põldmarja vastu, kuni lõpuks leiutab mooduse ohtliku umbrohu hävitamiseks. Alkeemik peab suutma võita ogataime, et maailmas lubataks taas praktiseerida maagiat, sest vaid selle abil suudab ta päästa oma tütre Jiala tapvast kopsuhaigusest. Kas aga linnapea ja ainsana võlukunsti kasutada tohtiv meister Scacz tegelikult üldse tahavad saatanliku põldmarja hävitamist ja maagia taas ausse tõstmist...

 

 

Sarjas Sündmuste horisont on ilmunud Arkadi ja Boriss Strugatski “Hääbuv linn”. Tõlkija Veiko Belials ütleb nii: „See on nende teoste absoluutne tipp, ilma milleta poleks nende looming täielik. See on universaalne totalitarismi kriitika, mis paigutub mõtteliselt samasse ritta „Inetute luikede“, „Ajastu ahistavate asjade“ ja „Teoga nõlvakul“.“

Romaani tegevus toimub kummalises linnas, mida ühelt poolt piirab kõrge sein ja teiselt lõputu kuristik, ja sellesse linna tuuakse kokku inimesi kõigist maa ajastutest. Romaani kandev teema – kuidas noore inimese maailmapilt sotsiaalsete olude survel kardinaalselt muutub, kuidas veendunud fanaatikust saab pidetu, ideoloogilises vaakumis ulpiv sihitu ja eesmärgita olend –, oli kirjutamise ajal nii terav, et käsikiri ootas avaldamiseks sobilikku aega kuusteist aastat.