Ilmunud on Maniakkide Tänava uus raamat "Õnne ja õnnetuse valitseja", milles on tagasi Surmakarva maailm oma kooljate ja nekromantidega. Kui surm ja häving on igapäevane, ihkavad inimesed midagi, mis annaks neile kindlustunde – et alati, kui saabub õnnetus, oleks teada – tulemata ei jää ka samapalju õnne. See saab võimalikuks, kui luuakse keegi suur ja vägev, kes kriipsu pealt mõõdab igaühele õnne ja õnnetuse kogust.

Kuid säärase valitseja all on kiired tekkima filosoofiad: ega õnn sind ei otsi, kui sa ise õnnetust ei otsi, ning – õnnelikem on see, kes endale hädasid kaela toob. Siiski on neid, kes ei soovi saada säärasel viisil oma õnne sepaks. Need, kes tahavad hoida saatust õnnemänguna, peavad selle eest võitlema asuma.

Katkend Sally Koslow raamatust "Looderdades täiskasvanuks".

     Miks teavad paljud meist mõnda kodus viibivat ja mitte midagi tegevat noort täiskasvanut? Äkki on see mingisugune ajastu märk? Sel juhul näevad vanemad oma lapsi pärast kooli lõpetamist segadusse sattumas ja ringi ekslemas, mis võib kesta aastaid. Noored arvavad, et neil on palju aega, kuid tööturul on praegu väga raske läbi lüüa. Kui te olete oma teed otsiv noor, siis saate sellest raamatust teada, et te pole üksi. Kui olete vanem, siis saate teada, kui palju saatusekaaslasi teil on.

     Kell lõi kaksteist. Oli ilus ja päikesepaisteline tööpäev. Koputasin õrnalt uksele.  „Kallis, on hilja, kas sa ei peaks üles tõusma?“

    Mõned minutid hiljem komberdas kullake välja oma lapsepõlve magamistoast, aluspükstes, habemetüügaste ja Beastie Boysi T-särgiga, mida ta kümnendast klassist saadik kalliks pidas. Viis kuud tagasi oli Jed tagasi koju kolinud, olles kolledži järel kaks aastat San Francisco muusikakompaniis töötanud. Paar kuud tagasi olid mu poja plaanid idaranniku harufirma avamiseks kokku varisenud – mitte et see juhtum oleks ta elustiili kuidagi halvanud. Iganädalase töötu abiraha eest sai osta rohkem hilisõhtuseid söömaaegu ja alkoholi kui mina ja mu abikaasa olime endale lubanud viimase kahe kümnendi jooksul.

  „Kuidas tööotsimine läheb?“ küsisin, kui ta laisalt oma soolakringlit mugis ja ajalehte lehitses.

    Mõmin, mõmin.

    „Ei, tõsiselt, kuidas läheb?“

    „Hästi…“

    „Mis see tähendab?“

   Seekord tabas mind sama pilk, mille olin saanud aastaid tagasi, kui kuulsin, et meie pojal on ta esimene tütarlaps. „Kes ta on?“ küsisin tookord emaliku ärevusega.

  „Jagan seda informatsiooni, kui seda on vaja teada,“ vastas Jed. „Ja sul pole vaja teada.“

  Kõikjal meie ümber, vahel meie endi kodudes, näeme hea haridusega noori, kes lükkavad edasi küpsuse saavutamist ja vastutust, mis sellega kaasneb. Armastatud järelsugu, kellest ma räägin, on tõenäoliselt umbes kümme aastat seksiga tegelenud ja vastavalt soole sõltuv kas tampoonidest või vajadusel juuksekasvuvahendeist. Ta on juba ammu ära teeninud õiguse hääletada, kaitsta meie kodumaad, juhtida autot, lepinguid  sõlmida, abielluda, suitsetada, vangi minna, ja kui ta on kahekümne viieseks saanud, autot rentida või saada valitud kongressi.  Kui sellise isiku vanem  kujutleks armastava pilguga last vaadates teistsuguseid juukseid ja riideid, võiks ta näha enda või oma partneri samavanust versiooni. See peegelpilt võib vaadata vanema poole sõna otseses mõttes ülalt alla või omada korv või kaks suuremaid rindu – või see lihtsalt tundub niimoodi, kui seda dekolteed nii sageli näidatakse. Tal võib olla tätoveeringuid ja keeleneete, kuid kuna ta vahatab bikiinipiirkonda, pole tal tõenäoliselt palju karvu suguelundite piirkonnas, kuigi lapsevanem eelistab sellele mitte mõelda.

   Kes on need inimesed, kes asuvad keerulisel etapil täiskasvanu- ja noorukiea vahel, need indiviidid, kes meenutavad täiskasvanuid, kuid tegelikult pole seda? Igas vanemas varitsev kultuuri-antropoloog peab märkama kummalisi lahkuminekuid uuritava nooruki ja täiskasvanu vahel, kes me enda arust samavanuselt olime. Me oleme hakanud mõtlema „täiskasvanutest“ kui inimestest, kes on „kodu rajanud“. Täiskasvanud on majanduslikult sõltumatud ja maksujõulised, kuigi tavaliselt seotud pangalaenude ja liisingutega, püsiva töö või selle mõistliku aseainega. Täiskasvanu ei improviseeri pidevalt.  Täiskasvanu pole aheldatud oma ema või isa külge mobiiltelefoni või rahakotiraudade või mõlema abil, ise kolmejalgselt kapates teadmatu eesmärgi poole. Täiskasvanu ei igatse oma ema või isa pidevat paitust.

   Enamiku tõeliste täiskasvanute silmis ei hõlma juhuslik viie või kümne aasta pikkune lõik täiskasvanupõlvest kooliskäimist, vaheaja võtmist, jälle koolis käimist – võib-olla uuesti ja uuesti – töö alustamist, teise töö alustamist, ema ja isa juurde elama asumist, reisimist siia ja sinna, pankadelt ja vanemailt raha laenamist, sel ajal suurendades krediitkaardi võlgu ja ostes nupukat, kuid kiirelt asendatavat elektroonikat.

  Sharon Gilchrest O’Neill ei näinud oma rohkem kui kahekümneaastase nõustamispraktika jooksul varem peaaegu üldse kojunaasvate noorte juhtumeid. Nüüd näeb ta neid palju. „Püüan enne töötada vanematega. Neile tuleb tavaliselt meenutada vanemaksolemise esimest seadust, et ema ja isa peavad töötama meeskonnana, muidu võivad lapsed neid teineteise vastu välja mängida.“ On tähtis piirid läbi rääkida. Kas lubate oma täiskasvanud lapsel kodus juua? Kanepit suitsetada? Kas laps saab oma toa tagasi? Kas boyfriend või girlfriend võib ööseks jääda?

     „Ma ei taha näha mingit meest oma aluspükstes ringi jalutamas,“ kaebas üks isa. Nagu treener ja kohtunik üheskoos, meenutab O’Neill vanematele, et see on siiski nende kodu, kuigi nende lapsed on juba täiskasvanud.

    „Sageli arvavad vanemad, et kuna laps on kahekümnendais või kolmekümnendais, ei saa nad piire seada. Rumalus,“ ütleb ta. Koju tagasitulek võib olla eriti keeruline, kui noored on omapäi elades rohkem muutunud, kui nende vanemad mõista või omaks võtta suudavad.

   „Nägin üht 25aastast tüdrukut, kes tuli koju, kuigi ta seda tõesti ei tahtnud,“ räägib O’Neill. „Ta kaotas hea töö rahandusalal ja selle tulemusena pole täitnud oma lootusi, kuid ta ei suuda enam endale korterit lubada. Kui ta üksi teraapias käis, väitis ta, et ta ema püüab alati oma tütre kohta kõike välja uurida.“ Nüüd on ema O’Neilli juures teraapias, soovides endale uuesti selgeks teha, mida tähendab olla armastav vanem. See algab sellega, et ta ei ristküsitle oma tütart iga päev, lootuses lähedust tekitada.

   Tagasivaataja tarkusega nägime, kuidas me lapsed alustasid rändamist – ja isegi julgustasime seda. Pehmesüdameliselt püüdsime neid raskuste või vähemalt igapäevaste ebamugavuste, eksimuste ja võitluse eest hoida. Me arutasime kannatlikult läbi kõik valikud ja südamemurdumised, ise asjakohaseid tekste uurides, sest olime veendunud, et oleme sünnitanud järgmise Ema Teresa, mitte lihtsalt tütre, kes vaatab Bollywoodi filme.

     Kuid kes nägi ette, et laste rännakud võivad kesta aastaid? Kes nägi ette, et see võib mitte kunagi lõppeda?

  Terves maailmas ei lahku enamik 21 aasta vanuseid kodust. Paljudes Lähis-Ida ja Kesk-Euroopa piirkondades on täiskasvanuil normiks jääda koju abiellumiseni. Londoni Majanduskeskuse uurimistulemused näitavad, et Itaalias elab 85% 18 kuni 34aastaseid mehi ikka veel oma vanemate juures. Neid nimetatakse bamboccioni’deks, suurteks beebideks, ja hiljuti otsustas Itaalia kohus, et 60aastane isa peab ikka veel maksma rahalist toetust oma 32aastasele kodus elavale tütrele. 25aastastest Itaalia meestest pole 61 protsenti kodust lahkunud, numbrid naiste kohta on madalamad: 39 protsenti. Poolas pole kodust lahkunud 55% sellevanustest meestest ja 35% naistest. Hispaanias pole veel kodust lahkunud 54% meestest ja 33% naistest. Ungaris 49% meestest ja 27% naistest. Portugalis 44% meestest ja 30 protsenti naistest.

   Jaapanlastel on kahekümnendates ja kolmekümnendates inimeste kohta, kellel pole tööd või kellel on seda vähe, üks sõna: freeter, mida peetakse inglisekeelse sõna freeloader, muiduleivasööja, lühendiks. Paljud freeter’id jäävad vanematega elama korteritesse, mis on kurikuulsalt kitsad. Kui ameeriklane on masendunud praegusest tööturu olukorrast ja tahab hetkeks kahjurõõmu tunda, siis pangu tähele: „Jaapanis on kõige hullem sugupõlvedevaheline ebavõrdsus maailmas,“ ütles Manabu Shimasawa, sotsiaalpoliitika professor Akita Ülikoolis, The New York Times’ile. Isegi enne maavärinat, tsunamit ja radioaktiivse kiirguse kriisi täitsid uudiseid sünged arvutused, kuidas kõrgkooli lõpetanutel seisab ees kõigi aegade suurim tööpuudus.

  Ühendkuningriikides pole 28% meestest ja 13% naistest lahkunud kodust 25. eluaastaks. (Sooerinevused sarnanevad Ühendriikide omadega, kuna noored Ameerika naised kalduvad lahkuma varem kui noormehed.) Inglismaal kutsutakse neid kipper’iteks (kids in their parents pockets) ja rohkem kahekümnendates ja kolmekümnendates inimesi elab kodus oma vanemate juures kui ükskõik mis ajal viimase 20 aasta jooksul, vastavalt Rahvusliku Statistikaameti andmetele.

  Kanadat iseloomustab sama arengusuund: Kanada neljast miljonist noorest 20–29aastasest täiskasvanust elas  2006. aastal 43,5 protsenti koos vanematega. „Sinu lapsed võivad seda teha ja noored sinu tänaval teevad seda samuti, nii et see ei paista enam ebaõnnestumisena,“ ütleb Monica Boyd, sotsioloogiaprofessor ja Kanada uuringute juhataja Toronto Ülikoolis. „Kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi oli see pisut kummaline. Muutus on olnud tohutu… Pärast kõrgkooli niisugusel hulgal kojujäämine Kanadas, Ühendriikides, Euroopas, Austraalias näitab, milline on nooreks täiskasvanuks olemise hetkeseis. Mis on peaaegu juhtumas, eriti varastes kahekümnendates inimestega – kodus mitte elamine on ebatavaliseks muutumas.“

Ilmunud ja müügil on tänapäeva briti ulme menuautori Charles Strossi kogumik "Külmem sõda".

See sisaldab Külma sõja ainelist jutustust "Külmem sõda" ja lühiromaani "Raketikeelutsoon". Esimest võib pidada omamoodi mõtteliseks järjeks H. P. Lovecrafti «Hullumeelsuse mägedele», milles tolleaegsed superriigid hakkavad omakasu huvides ära kasutama Antarktikast nende mägede tagant leitud Cthulhu mütoloogiast tuntud monstrumeid.

"Raketikeelutsoon" on pöörane tekst, milles keset Kuuba raketikriisi tõstetakse kõik planeedi kontinendid koos elanikega ümber nn Aldersoni kettale Väikses Magalhãesi Pilves. Kerakujuliselt pinnalt kettale sattumine muudab mõnevõrra mandrite suurust, mistõttu USA ja Nõukogude Liidu lennukid ei suuda enam vahemaandumiseta teineteist pommitama lennata. Seda kasutab kohe ära Nõukogude Liit Leonid Brežnevi juhtimisel, okupeerides Lääne-Euroopa. Lühiromaanis tegutsevad veel kosmoselendur Juri Gagarin, astronoom Carl Sagan ja CIA agent Gregor Samsa. Kriitika on seda nimetanud kokteiliks 20. sajandi alguse H. G. Wellsi loomingust ja 1970. aastate Külma sõja propagandast ning seda kõike 21. sajandi alguse küünilises ja moodsas absurdikastmes.

Ilmunud ja müügil on John Scalzi "Vanamehe sõda", sari Sündmuste horisont.

„Oma 75. sünnipäeval tegin ma kaht asja. Külastasin oma naise hauda. Siis astusin sõjaväkke.” Nende, juba omamoodi kultuslikuks saanud sõnadega algab John Scalzi esimene, 2005. aastal kirjutatud romaan, mis talle kohe maailmakuulsuse tõi.

Tulevik. Inimkond on laienenud sadadele planeetidele ja Maa on tehniliselt mahajäänud kolgas, kus 75-aastastel on võimalik astuda Kolooniate Kaitseväkke, et 10-aastase teenistuse eest saada võimalus alustada kusagil koloonias noorena uut elu. Umbes nii palju teabki ees ootavast John Perry, selle raamatu peategelane. Kuidas täpselt ta uuesti nooreks muutub, jäägu lugejale avastada, igatahes alustab ta sõjaväeteenistust, mida võib kokkuvõtlikult iseloomustada nii, et ta näeb palju huvitavaid võõrrasse ja tapab neid. Ega see talle ei meeldi, kuigi sõdimine tal päris hästi välja tuleb.

Võib öelda, et kogu raamat on üks suur austusavaldus Robert A. Heinleinile, kuid samas on see ikkagi 21. sajandi raamat – see on loogiline, kuid samas mitte surmtõsine; eriti midagi pühaks pidamata irvitatakse kõige üle, samas kui naljategemine ei ole eesmärk omaette. See on ka soe ja inimlik raamat, mis ei karda esitada suuri küsimusi.

Raamat sai alustuseks aastal 2006 Hugo parima ulmeromaanina ning Tori ja Locuse lugejaküsitlused nimetavad seda vastavalt aastate 2000–2010 ja selle sajandi parimaks ulmeromaaniks. Raamat on tõlgitud 20-sse keelde ja seda on müüdud sadu tuhandeid eksemplare.

Ulme lühijuttude võistlus

Korraldab: Eesti Ulmeühing ja kirjastus Fantaasia.
Tööde esitamise tähtaeg: 05. aprill 2014 (k.a).
Tulemused selguvad festivali Prima Vista raames 2014. aastal mai alguses.
Toetajad: Eesti Ulmeühing, kirjastus Fantaasia, Tartu Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu.

Osavõtu tingimused:
ULMEJUTT
• Jutu pikkus ei ületa 14999 sõna.
• Jutt on esitatud eesti keeles.
• Jutt on sisult ulmeline: žanriks fantaasia, õudus, teaduslik fantastika, alternatiivajalugu.
• Tegemist on originaalteosega, mida pole varem avaldatud (ka mitte veebis) ega ole avaldamiseks esitatud ühelegi kirjastajale.
• Plagiaat on keelatud. Autoriõigustega kaitstud materjali kasutamisõiguse eest vastutab autor.

OSAVÕTT
• Jutt on vormistatud leheküljele suuruses A4, fondis Times New Roman, suurus 12, reavahe 1,5, servad standardsuuruses. Masinkirjas esitatud jutud peavad olema analoogiliselt vormistatud.
• Käsikirjaliselt esitatud jutte ei hinnata.
• Jutuvõistluse hindamine on anonüümne. Jutu juures pole autori nime ning autori andmed on esitatud eraldi failina või suletud ümbrikus. Žüriil puudub juurdepääs autorite andmetele.
• Žürii liikmed, korraldava meeskonna liikmed ja nende perekonnaliikmed ei saa jutuvõistlusel autorina osaleda.
• Osavõtu tingimustele mitte vastavad tööd on žüriil õigus kõrvale jätta.
• Töö võistlusele esitamisega võtab autor vastutuse selle eest, et töö vastab võistluse tingimustele nii sisuliselt kui vormistuse poolest. Puuduste avastamise korral (nt varem avaldatud töö) on korraldajatel õigus osavõtja tulemus tühistada ning väljastatud auhind tagasi nõuda.
• Võistlustöö võib esitada kas posti teel või e-kirja manusena.
• Posti teel esitatud võistlustöö väljatrükk peab olema rikkumata paberil ning selgelt loetav. Tuhm raskesti loetav väljatrükk või näiteks veest rikutud käsikiri jääb võistlusest kõrvale.
• E-mailiga esitatud võistlustöö, mille fail on viirustega nakatunud, rikutud või ebasobivas formaadis, jääb võistlusest kõrvale. Sobivad formaadid on .txt (Text Only), .rtf (Rich Text Format), .doc (Microsoft Office Word), .odt (OpenDocument).
• Parimate lugude avaldamise eesõigus on kirjastusel Fantaasia. Kirjastus Fantaasia võib loobuda sellest eesõigusest kokkuleppel autoriga.

TÖÖDE ESITAMINE
Tööd tuleb saata kas postiga või e-kirjaga:
• postiga aadressil:
Jutuvõistlus
Kirjastus Fantaasia OÜ
Kaunase pst 39-3
Tartu 50706
Saadetis peab sisaldama jutu korrektselt vormistatud väljatrükki ning kinnist ümbrikku. Kinnisele ümbrikule on kirjutatud loo pealkiri ja selle sees on autori kodanikunimi ning kontaktandmed (aadress, telefon, e-post).
• E-kirjaga aadressil: jutuvoistlus@ulme.ee
Kirjale peab olema lisatud kaks manust. Ühes manuses on jutt koos pealkirjaga (ilma autori nimeta) ning teises manuses on jutu pealkiri, autori nimi ning kontaktandmed (aadress, telefon, e-post).
Failide nimed peavad selgelt viitama, millises failis on võistlustöö ning millises kontaktandmed.
E-mailiga esitatud võistlustöö, mille fail on viirustega nakatunud, rikutud või ebasobivas formaadis, jääb võistlusest kõrvale.

ŽÜRII JA AUTASUSTAMINE
• Žürii koosseisuks on Veiko Belials, Juhan Habicht, Ats Miller, Eva Luts ja eelmise jutuvõistluse võitja Triinu Meres.
• Žürii liikmed ja nende perekonnaliikmed ei saa jutuvõistlusel autorina osaleda.
• Žüriil puudub otsene ligipääs võistlusele laekuvatele töödele, need toimetab nendeni võistluse koordinaator Iris Jeletski.
• Žürii liikmed hindavad jutte iseseisvalt ning anonüümselt. Jutuvõistluse korraldajad vastutavad selle eest, et autorid jäävad saladuseks kuni võitjate väljakuulutamiseni.
• Žürii hindab laekunud võistlustööd 2014. aasta mai alguseks, et autasustamine toimuks festivali Prima Vista raames.
• Vajadusel jagab žürii hinnatavad tööd mitmesse kategooriasse. Žüriil on õigus jätta mingis kategoorias auhind välja andmata ja anda välja eriauhind mõnes kategoorias.
• Auhinnafondi jagab žürii parimate vahel oma parima äranägemise kohaselt.
• Autasustamisest teavitatakse avalikkust korraldajate kodulehe ning muude kanalite kaudu.

Täpsem info: e-mail fan@uninet.ee