Ilmunud on Taavi Kanguri raamat "Kuidas saada kirjanikuks?"

"Miks saavad avalikuks minu mõtted kirjutamisest ja lugemisest? Umbes kaheksa aastat tagasi asusin uurima, kas on võimalik leida sirge tee kirjutamise juurde. Uurisin, mismoodi võib ühest inimesest kirjanik saada. Teele kerkis palju arusaamatusi ja esmapilgul lihtsana näivad asjad osutusid põhjatuteks uurimisobjektideks. Uues maailmas kobamisi ringi liikudes leidsin küsimustele vastuseid ja vastustele uusi küsimusi.

Kas kirjanikuks saab õppida? Küsimuse esitamine ja rõhuasetus ei jäta tavaliselt ühtegi kirjutamisega tegelevat isikut külmaks. Olen kohanud ja ilmselt kohtan veel inimesi, kes nähvavad mulle, et kirjutama peab nii, nagu otse tuleb, ja protsess ei allu õppimisele. On ainult ürgudu ja meedium (kirjanik), kes saab sealt kuskilt pilvest oma teksti kätte. Kindlasti on väitjatel tuua mõni näide otse elust. Ja kõigesse, mis räägib kirjutamise õppimisest, suhtuvad nad põlgusega, isegi täiesti mõistlikesse soovitustesse, et paremaks saamiseks on vaja harjutada. Olen palju lugenud kirjutamisest ja tõeliselt suured ja maailmakuulsad kirjanikud ütlevad keerutamata: harjutama peab aastaid, kümneid aastaid.

Pidage meeles, õppimises ei ole mitte midagi halba! Te soovite saada kirjanikuks, Teie sees helisevad sõnad, Te tahate osata neid õigesti välja lasta. Jah, on vastus, kirjanikuks saab õppida, kui sisemuses on tungiv soov kirjutada," ütleb Taavi Kangur.

Ilmunud on uus raamat sarjast Orpheuse Raamatukogu, Henry S. Whiteheadi Aafrika neegerorjade voodoost inspireeritud õudusjutukogu "Lääne-India valgus". Tõlkinud ja koostanud Silver Sära.

USA Neitsisaarte episkopaalkiriku ülemdiakon Henry St. Clair Whitehead (1882–1932) on M. R. Jamesi ja H. P. Lovecrafti kõrval üks tähtsamaid 20. sajandi alguse õuduskirjanikke. Just tema lisas žanri kaanonisse Kariibi mere saarte lummava ja nõidusliku miljöö, Aafrikast neegerorjadega kaasa toodud Guinea Suure Mao kultuse voodoo, zombid jmt.

Õuduskirjanduse spetsialist Silver Sära valis välja kümme Whiteheadi kõige põnevamat jutustust ja lühijuttu, milles kohtame tillukesi saatanlikke olendeid, mustanahaliste kummalisi usutalitusi, vanale meremaalile vangistatud piinlevat piraati, neegernõia kohutava needuse käes vaevlevat orjalaeva kaptenit, aga ka täiesti lovecraftilikke kolkakülas lapsi röövivaid guule.

Whiteheadi mõju moodsale õudusele on raske üle hinnata, kuid erinevalt nii paljudest jäljendustest ja töötlustest kirjeldas ta Kariibi mere saarte folkloori ja voodoo-praktikaid, mida oli põhjalikult tundma õppinud, suure respekti ja mõistmisega. Kirjaniku tekstides just nii ongi: Lääne-India saarte koloniaalkultuuri, katoliku ja luterliku maailma kõrval eksisteerib saarte põlismetsades ja džunglites hoopis teistsugune, Lääne-Aafrikast pärit kultuur ja religioon oma õõvastavate ja jõledate kommetega, millest valgel mehel oleks targem eemale hoida. Üks on igatahes kindel – Henry S. Whiteheadist osavamat miljöömeistrit ning autentse Lääne-India atmosfääri edasiandjat on võimatu leida.