Jack London
Ilmunud kogumikus "Külma lapsed", Fantaasia 2012
Selle loo jutustasid mulle kaks vanameest, kellega istusime koos lõkkesuitsus, et end sääskede eest kaitsta, päeva jahedaimal ajal, keskööl. Vesteldes laksasime vahetevahel innukalt ja täpselt neid tiivulisi piinajaid, kes ei hoolinud isegi suitsust, et meie nahkade kallale pääseda.
Paremal, variseva kalda varjus meist kakskümmend jalga
allpool, vulises laisalt Yukon. Vasakul, madalate küngaste roosakal serval,
hõõgus unine päike, mis ei saanud magada ei sel ega ka paljudel järgnevatel
öödel.
Vanad mehed, kes minuga istusid ja
vapralt sääski tapsid, olid Üksildane Pealik ja Mutsak, kunagi sõjakaaslased,
nüüd aga mineviku juhtumuste ja traditsioonide närtsinud varasalved. Nad olid
oma põlvkonnast viimased ega olnud lugupeetud nooremate hulgas, kes olid üles
kasvanud kaevandustsivilisatsiooni kaugeimal serval. Kes hoolis
traditsioonidest, kui võis välja kutsuda vaime mustadest
pudelitest, mida pakkusid vastutulelikud valged mehed
mõnetunnise higistamise või paari näruse loomanaha eest? Mis mõju võis olla
kohutavatel rituaalidel ja šamanismi varjatud saladustel, kui see elus ime,
aurik, iga päev mööda Yukonit edasi-tagasi puhkis ja sulistas, risti vastu
kõigile loodusseadustele, ehtsa tuldsülitava koletisena. Või mis väärtust oli päritaval
mõjuvõimul, kui suurima lugupidamise oma seltsiliste silmis omandas see, kes
raius maha kõige rohkem puid või tüüris kõige paremini paati läbi
saartelabürintide?
Tõesti, liiga kaua olid nad elanud,
need kaks vana meest, Üksildane Pealik ja Mutsak, ja praegusel ajal polnud neil
lugupidamist ega kohta. Nii ootasid nad nukralt surma, vahepeal avanesid aga
nende südamed võõrale valgele mehele, kes jagas nendega lõkke ääres sääsesuitsu
piinu ja kuulas meelsasti nende jutustusi vanast ajast enne auriku ilmumist.
„Niisiis valiti minu jaoks tüdruk,“
seletas Üksildane Pealik. Ta läbilõikav, kriiskav hääl langes aeg-ajalt ja
täiesti ootamatult kähisevaks ja käredaks bassiks, ja just siis, kui sellega
ära harjusid, lendas uuesti üles peenesse tiiskanti – kilgi kriiksumine
vaheldus härgkonna krooksumisega.
„Niisiis valiti minu jaoks tüdruk,“
ütles ta. „Sest mu isa Kask-ta-ka, Saarmas, oli vihane, et ma ei vaadanud naisi
igatsevate silmadega. Ta oli vana mees ja oma suguharu pealik. Mina olin ta
viimane elusolev poeg ja vaid minu kaudu võis ta veri edasi kanduda
järeltulijatele, kes polnud veel sündinud. Kuid tea, oh Valge Mees, et ma olin
väga haige, ja kui küttimine ega kalastamine ei valmistanud mulle rõõmu ja
toitki ei soojendanud mu kõhtu, kuidas võisin ma igatsevalt naisi vaadata? Või
valmistuda pulmapeoks? Või mõelda väikeste laste lobisemisele ja muredele?“
„Jah,“ katkestas teda Mutsak. „Sest
kas ei võidelnud Üksildane Pealik suure karu käppade vahel, kuni tal pea
raksatas ja kõrvust jooksis verd?“
Üksildane Pealik noogutas innukalt.
„Mutsak räägib tõtt. Pärast seda oli mu pea korras ja polnud korras ka. Sest
kuigi liha paranes ja haav kadus, olin siiski seest haige. Kui kõndisin,
värisesid mul jalad all, ja kui ma vaatasin valgust, täitusid mu silmad pisaratega.
Kui ma aga silmad avasin, käis terve maailm ratasringi – kõik asjad, mis ma
olin eales näinud, ringlesid mul mõtetes. Silmis oli kange valu, nagu oleks
mind vahetpidamata rõhunud mingi raskus või nagu oleks mulle mingi köidik
tugevasti ümber tõmmatud. See tegi mulle suurt piina. Mu kõne oli aeglane ja ma
pidin kaua ootama, enne kui sobiv sõna keelele tuli. Kui ma aga kaua ei
oodanud, siis läksid mul kõik sõnad suus segamini ja mu keel rääkis rumalusi.
Ma olin väga haige ja kui mu isa Saarmas tõi mu juurde Kasaani…“
„Kes oli noor, tugev tüdruk, mu
õelaps,“ jätkas Mutsak. „Laste sünnitamiseks olid Kasaanil laiad puusad, tal
olid sirged ja kiired jalad. Ta tegi paremaid mokassiine kui keegi teine
noortest tüdrukutest ja nöörid, mis ta koortest punus, olid kõige tugevamad.
Naeratus oli tal silmis ja naer huultel, ta iseloom polnud äkiline ja ta pidas
alati meeles, et mehed käsutavad ja naised alistuvad.“
„Nagu juba ütlesin, olin väga
haige,“ jätkas Üksildane Pealik, „ja kui mu isa Saarmas tõi selle tüdruku,
Kasaani, minu juurde, ütlesin, et pigem valmistatagu mind ette matuseks kui
pulmadeks. Seepeale läks mu isa nägu vihast mustaks ja ta ütles, et sündigu mu
tahtmine, ja kuigi olen elus, seatakse mind matmiseks nagu surnut…“
„Mis pole meie rahval kombeks, oo
valge mees,“ seletas Mutsak. „Sest sa pead teadma, et seda, mis tehti Üksildase
Pealikuga, on meil kombeks teha ainult surnutega. Kuid Saarmas oli väga
vihane.“
„Jah,“ ütles Üksildane Pealik. „Mu
isa Saarmas oli vähese jutu ja kiirete tegudega mees. Ja ta kutsus rahva kokku
telgi ette, kus ma lamasin. Ja kui kõik olid koos, siis käskis ta leinata oma
surnud poega…“
„Ja onni ees lauldi leinalaulu –
o-o-o-o-o-o-a-haa-ha-a-ihh-klu-kuk-ihh-klu-kuk,“ ulgus Mutsak, nii
suurepäraselt järele aimates, et mu seljanärvid judisesid ja tõmbusid
kaastundest krimpsu.
„Ja telgis,“ jätkas Üksildane
Pealik, „määris mu ema oma näo tahmaga, raputas tuhka pähe ja leinas mind nagu
surnut, sest nii oli mu isa käskinud. Niisiis leinas Okiakuta, mu ema, mind
väga kärarikkalt ja peksis oma rindu ja katkus juukseid, nagu ka Hooniak, mu
õde, ja Seenatah, mu ema õde, ja kogu see lärm tekitas mu peas suurt valu ja ma
tundsin, et suren kindlasti ja otsekohe.
Ja mu suguharu vanemad kogunesid
minu aseme ümber ja arutasid teekonda, mida mu hing pidi ette võtma. Keegi
rääkis paksudest ja lõpututest metsadest, kus kadunud hinged nuttes ekslevad,
ja kuhu ka mina võin jõuda, ilma et ma kunagi lõppu näeksin. Ja teine rääkis
suurtest, käreda voolu ja roiskunud veega jõgedest, kus kisendavad pahad
vaimud, sirutades oma vormituid käsi, et su hinge karvupidi alla kiskuda. Nende
jõgede jaoks, seletasid nad, tuleb mind varustada kanuuga. Kolmas jälle rääkis
tormidest, milliseid pole näinud veel ükski elav hing – tähti variseb siis
taevast nagu vihma, maa pakatab paljudest haigutavatest pragudest ja kõik jõed
tormavad maa südamest sisse ja välja. Mispeale need, kes mu ümber istusid,
tõstsid käed üles ja ulgusid valjusti, need aga, kes seda väljas kuulsid,
ulgusid veel valjemini. Ja nii, nagu ma olin surnud nende jaoks, nii olin ma ka
surnud iseenda meelest. Ma ei teadnud, millal ja kuidas ma surin, teadsin vaid,
et olen tõesti surnud.
Ja Okiakuta, mu ema, pani mu kõrvale
mu oravanahkse jaki. Ja pani mu kõrvale ka põdranahast jaki, hülgesooltest vihmamantli
ja muklukid halva ilma jaoks, et mu hingel oleks pikal teekonnal soe ja kuiv.
Siis tuletati veel meelde järsku küngast, täis ohakaid ja kibuvitsu, ja mu ema
tõi mulle rasked mokassiinid, et muuta teed mu jalgade jaoks kergeks.
Ja kui vanemad rääkisid suurtest
kiskjatest, kes mul tappa tuleb, siis panid noormehed mu kõrvale mu tugevaima
vibu ja sirgeimad nooled, mu viskekepi, oda ja noa. Ja kui vanemad mehed
rääkisid määratute ruumide pimedusest ja vaikusest, kus mu hingel tuleb
rännata, siis ahastas mu ema veelgi valjemini ja raputas oma pea peale veel
enam tuhka.
Ja Kasaan hiilis sisse, väga
arglikult ja vaikselt, ning pani väikese koti mulle reisiks määratud asjade
otsa. Ma teadsin, et väikeses kotis olid tulekivi, tuleraud ja hästi kuivatatud
tael tulede jaoks, mis mu hing pidi süütama. Valiti ka välja vaibad, millesse
mind pidi mähitama, ja vaadati valmis orjad, kes pidi tapetama, et mu hingel
oleks seltsi. Neid orje oli seitse, sest mu isa oli rikas ja vägev ning mind,
tema poega, pidi maetama sündsalt ning seisusekohaselt. Need orjad võitsime
sõjas mukumukkidega, kes elavad Yukonil allavoolu. Järgmisel päeval pidi
Skolka, šamaan, nad üksteise järel ära tapma, nii et nende hinged võiksid ühes
minu omaga asuda tundmatuile radadele läbi Teadmatuse. Peale muude asjade tuli
neil kanda ka minu kanuud, kuni me jõuame suure jõeni, mille vool on käre ja
vesi roiskunud. Et kanuus ei jätkunud ruumi, nende ülesanne aga oli täidetud,
siis ei pidanud nad kaugemale kaasa tulema, nad pidid maha jääma, et igavesti
ulguda pimedas ja lõpmatus laanes.
Kui ma nüüd silmitsesin oma ilusaid
sooje riideid, vaipu ning relvi, ja mõtlesin seitsmele orjale, kes pidi
tapetama, siis tundsin oma matuste üle uhkust ja teadsin, et mõnigi mees mind
kadestab. Ja kogu selle aja istus mu isa Saarmas vaikselt ja süngelt. Ja kogu
selle päeva ja öö laulis rahvas minu surmalaulu ja tagus trumme, kuni paistis,
et olen kindlasti juba tuhat korda surnud.
Hommikul aga tõusis mu isa püsti ja
hakkas rääkima. Ta olevat terve oma elu olnud sõjamees, nagu rahvas seda isegi
teab, ütles ta. Samuti olevat ka rahval teada, et palju suurem au on surra
võideldes lahingus kui tule ääres pehmetel nahkadel. Ja et ma nii või teisiti
pean ikkagi surema, oleks hea, kui ma läheksin mukumukkide juurde ja mind seal
maha löödaks. Nii omandaksin surnute viimases asupaigas au ja pealikuseisuse
ning sel kombel jääks au ka mu isale, Saarmale. Seepärast andvat ta käsu, et
sõjasalk seadku end valmis mööda jõge alla sõitmiseks, ja et mina, kui
mukumukkideni välja jõutakse, liiguksin kaaslasi maha jättes üksinda edasi,
näidates, nagu tahaksin võitlema hakata, ja nii löödaks mind siis maha.“
„Ei, sa ainult kuula, oo valge
mees!“ hüüdis Mutsak, kes ei suutnud end enam valitseda. „Skolka, šamaan,
sosistas kaua sel ööl Saarmale kõrva ja see oli tema tegu, et Üksildane Pealik
surma saadeti. Sellepärast, et Saarmas oli vana ja Üksildane Pealik ta viimane
poeg, oli Skolkal plaan saada pealikuks. Ja kui rahvas oli terve päeva ja öö
teinud suurt lärmi, Üksildane Pealik aga oli ikka veel elus, lõi Skolka kartma,
et ta viimaks ei suregi. Nii et see oli Skolka nõu, mis Saarma suu kaudu
ilusate sõnadega kõneles aust ja suurtest tegudest.“
„Jah,“ kinnitas Üksildane Pealik.
„Teadsin väga hästi, et see oli Skolka tegu, aga et ma olin väga haige, siis
oli see mulle ükspuha. Mul polnud südant sees vihastamiseks ega ka vatsa ees
mehiste sõnade jaoks, mulle oli ükspuha – sündigu see nii või teisiti,
igatsesin ainult kiiremini surra, et mu kannatustel tuleks kord lõpp. Niisiis,
oo valge mees, oli sõjasalk valmis. Ei olnud seal ühtki vilunud sõjameest, ei
vanemaid, kavalaid, elukogenuid, ainult sada noormeest, kes olid väga vähe
lahinguid näinud. Ja kogu rahvas tuli kaldale meid saatma ja meie ärasõitu
pealt vaatama. Me lahkusime valjude hõisete saatel ja mind ülistati
kiidulauludega. Isegi sina, oo valge mees, oleksid rõõmustanud, nähes noormeest
võitlusse minemas, isegi kui ta oleks surmale määratud.
Niisiis asusime teele, sada
noormeest, ning Mutsak oli ka meiega, sest ta oli samuti noor ja oskamatu. Ja
minu isa Saarma käsul seoti mu kanuu kummaltki poolt Mutsaku ja Kannakuti
kanuude külge. Sel kombel hoiti mu jõudu alles, et ma oma haigusele vaatamata
võiksin end lõpuni vahvana näidata. Ja nii me sõitsime siis pärivoolu.
Ma ei väsita sind oma jutuga sellest
reisist, mis polnud kuigi pikk. Veidi enne mukumukkide küla sattusime nende
kahe sõjamehe peale, kes panid meid nähes otseteed kanuudega põgenema. Siis
lasti minu kanuu lahti, nagu mu isa oli käskinud, et vool mind üksinda alla
kannaks. Ta oli ka käskinud, et noored mehed oma silmadega vaataksid minu
lõppu, nii et nad tagasi tulles võiksid jutustada, kuidas ma surin. Seda olid
minu isa Saarmas ja šamaan Skolka neile väga selgesti ära seletanud, ähvardades
range karistusega, kui nad sõna ei kuula.
Pistsin siis mõla vette ja
kisendasin pagevatele sõjameestele halvakspanevaid sõnu järele. Ja need
riivatud hüüded, mis ma neile tagantjärele loopisin, sundisid neid vihaselt
ringi vaatama. Siis nad nägid, et noormehed jäävad maha ja mina üksi lähenen. Kui
nad tundsid end minu sõjameestest ohutus kauguses olevat, lükkasid nad oma
kanuud teineteisest veidi eemale ja jäid ootama, et ma nende vahelt läbi
sõidaksin. Ja nende vahele ma sõitsingi, oda käes, ja laulsin oma rahva
sõjalaulu. Kumbki viskas oma oda, aga ma kummardusin alla, odad vuhisesid
minust üle ning ma jäin terveks. Siis olime kõik kolmekesi üsna koos, ma
viskasin oma oda selle pihta, kes seisis paremal, ja oda lendas talle kõrri,
nii et ta tagurpidi vette kukkus.
Imestasin väga, sest olin tapnud
inimese. Pöördusin tolle poole, kes jäi vasakule, ja aerutasin kõigest väest,
et kohata surma silm silma vastas. Kuid mehe teine oda, mis oli tal ka viimane,
tungis mulle ainult õlalihastesse. Siis olin ma tal kallal. Ma ei visanud, vaid
surusin odaotsa talle vastu rindu ja litsusin mõlema käega, et oda temast läbi
läheks. Ja kuni ma higistasin ja kõigest jõust peale pressisin, andis ta mulle
aerulabaga pähe, korra ja veel korra.
Parajasti siis, kui odaots tal juba
selja tagant välja tuli, lõi ta mulle pähe. Mul sähvatas silmade ees nagu hele
tuli ja tundsin, et mu peas midagi nagu raksatas, just, jah, nagu raksatas. Ja
raskus, mis oli nii kaua mu silmi vajutanud, ja köidik, mis nii kõvasti mu
laupa pigistas, olid kadunud. Tundsin suurt rõõmu ja mu süda laulis õnnest.
See on surm, mõtlesin ma, seepärast,
et surm on väga hea. Siis nägin ma kaht tühja kanuud ja sain aru, et ma siiski
pole surnud, vaid uuesti terveks saanud. Hoobid, mis see mees oli mulle pähe
virutanud, olid mu terveks teinud. Teadsin, et olin tapnud, ja vere maik tegi
mu metsikuks, surusin mõla Yukoni voogudesse ja kihutasin oma kanuuga
mukumukkide küla poole. Noormehed mu taga tõstsid suurt kisa. Vaatasin üle õla
ja nägin, et vesi oli valges vahus nende mõlade…“
„Jah, valges vahus meie mõlade
löökidest,“ ütles Mutsak. „Sest me pidasime meeles Saarma ja Skolka käsku, et
me peame oma silmaga nägema Üksildase Pealiku surma. Keegi mukumuki noormees,
kes oli parajasti sõudmas lõhepüüniste juurde, märkas Üksildase Pealiku tulekut
ja sadat meest tema järel. Ja noormees põgenes oma kanuuga otseteed küla poole,
kuid Üksildane Pealik ruttas talle järele ja meie kihutasime Üksildase Pealiku
kannul, et näha, kuidas ta sureb. Üsna küla juures, kui noormees kaldale
kargas, tõusis Üksildane Pealik oma kanuus püsti ja tegi vägeva viske, ja oda
tungis noormehe kehasse puusadest kõrgemal, nii et ta kõhuli maha kukkus.
Seepeale hüppas Üksildane Pealik
kaldale, sõjanui peos ja vali sõjakisa suus, ning tormas külla. Esimene mees,
kelle peale ta sattus, oli Itwilie, mukumukkide pealik, ja Üksildane Pealik
virutas talle sõjanuiaga pähe, nii et ta surnult maha kukkus. Ja hirmu pärast,
et äkki me ei näe, kuidas ta sureb, hüppasime ka meie, sada noormeest, kaldale
ja järgnesime talle külla. Ainult mukumukid ei mõistnud seda ja arvasid, et
olime tulnud võitlema; nii et nende vibunöörid laulsid ja nende nooled
vilisesid meie keskel. Seepeale me unustasime oma ülesande ja tungisime neile
odade ja nuiadega kallale, ja et see oli neile ootamatu, järgnes suur
tapmine…“
„Oma kätega tapsin nende šamaani,“
teatas Üksildane Pealik, kortsunud palet elustamas mälestus sellest
ammumöödunud päevast. „Oma kätega tapsin selle, kes oli suurem šamaan kui
Skolka, meie endi šamaan. Iga kord, kui nägin mõnd meest, mõtlesin: „Nüüd tuleb
surm,“ ja iga kord lõin mehe maha ning surm ei tulnud. Näis, nagu oleks elu
hingus mu ninasõõrmeis tugev ja ma ei saa surra…“
„Ja me läksime Üksildase Pealiku
kannul läbi terve küla, edasi ja tagasi,“ jätkas Mutsak. „Järgnesime talle kui
kari hunte, sõeludes siia ja sinna, kuni polnud enam mukumukke, kellega sõdida.
Siis kogusime kokku sada meesorja ja kaks korda niipalju naisi ning lugematul
arvul lapsi; onnidele panime tule otsa, põletasime küla maani maha ja läksime
minema. Ja see oli ka mukumukkide lõpp.“
„Ja see oli ka mukumukkide lõpp,“
kordas võidurõõmsalt Üksildane Pealik. „Kui me siis oma kodukülla tagasi
tulime, oli rahva imestus suur, nähes nii suurt varandust ja nii palju orje, ja
veel enam olid kõik imestunud, nähes mind ikka veel elusana. Tuli siis mu isa
Saarmas, värisedes heameelest kõige selle üle, mis ma olin korda saatnud. Ta
oli ju vana mees ning mina ta ainuke poeg. Tulid kõik taplustes karastatud
mehed, targad ja kavalad, kuni koos oli kogu rahvas. Ja siis tõusin ma püsti ja
põrutasin kõuehäälega, et Skolka, šamaan, astugu ette…“
„Jah, oo valge mees,“ hüüdis Mutsak.
„Kõuehäälega, nii et meie põlved võpatasid ja me hirmsasti ehmatasime.“
„Ja kui Skolka ette astus,“ jätkas
Üksildane Pealik, „ütlesin talle, et mul pole veel tahtmist surra. Ütlesin ka,
et pole hea, kui pahad vaimud, kes ootavad sealpool hauda, tunneksid end
petetuna, mispeale tundub sobivana, et Skolka hing rändab Teadmatusse, kus tal
kahtlemata tuleb igavesti ulguda pimedas ja lõpmatus laanes. Ja siis tapsin ma
ta, nii nagu ta seal seisis, kogu rahva silme ees. Mina, Üksildane Pealik,
tapsin oma käega Skolka, šamaani, kogu rahva silme ees. Ja kui siis nurin
tõusis, käratasin valjusti…“
„Kõuehäälega,“ parandas Mutsak.
„Jah, käratasin valjusti
kõuehäälega: „Vaata, oo rahvas! Mina olen Üksildane Pealik, Skolka, valeliku
šamaani tapja! Olen ainuke inimene, kes on läbi surmaväravate alla läinud ja
uuesti tagasi tulnud. Mu silmad on näinud nähtamatuid asju, mu kõrvad on
kuulnud kõnelematuid sõnu. Ma olen suurem kui Skolka, šamaan. Olen suurem kui
kõik šamaanid. Samuti olen ma suurem pealik kui mu isa Saarmas. Terve elu on ta
mukumukkidega sõdinud, aga näete, mina hävitasin nad kõik ühe päevaga. Ühe
hingetõmbega. Ja seepärast, et mu isa Saarmas on vana, ning Skolka, šamaan, on
surnud, saan ma ühtlasi pealikuks ja šamaaniks. Ja kui kellelgi on mu sõnade
vastu midagi öelda, siis astugu see mees ette!“
Ootasin, kuid keegi ei astunud ette.
Siis hüüdsin: „Hoo! Ma olen maitsnud verd! Nüüd tooge liha, sest olen näljane.
Murdke lahti tagavarakeldrid, kiskuge maha kalakuivatusraamid, ja las pidu
tuleb suur. Olgu rõõmu ja laulu, mitte matuse, vaid pulmade omi. Ja viimaks,
toodagu mulle tüdruk Kasaan. Tüdruk Kasaan, kellest saab Üksildase Pealiku
laste ema!”
Ja kuuldes minu sõnu, nuttis mu isa
Saarmas nagu naine, sest ta oli väga vana, ja pani käed mu põlvede ümber. Ja
sellest päevast peale olin niihästi pealik kui šamaan. Ja mind austati väga ja
kõik mehed kuuletusid mulle.”
„Kuni tuli aurik,” ütles Mutsak.
„Jah,” ütles Üksildane Pealik. „Kuni
tuli aurik.”
No comments:
Post a Comment