Katkend Jack Londoni raamatust "Külma lapsed"

Üksildase pealiku haigus

Jack London
Ilmunud kogumikus "Külma lapsed", Fantaasia 2012
   
    Selle loo jutustasid mulle kaks vanameest, kellega istusime koos lõkkesuitsus, et end sääskede eest kaitsta, päeva jahedaimal ajal, keskööl. Vesteldes laksasime vahetevahel innukalt ja täpselt neid tiivulisi piinajaid, kes ei hoolinud isegi suitsust, et meie nahkade kallale pääseda.
    Paremal, variseva kalda varjus meist kakskümmend jalga allpool, vulises laisalt Yukon. Vasakul, madalate küngaste roosakal serval, hõõgus unine päike, mis ei saanud magada ei sel ega ka paljudel järgnevatel öödel.
    Vanad mehed, kes minuga istusid ja vapralt sääski tapsid, olid Üksildane Pealik ja Mutsak, kunagi sõjakaaslased, nüüd aga mineviku juhtumuste ja traditsioonide närtsinud varasalved. Nad olid oma põlvkonnast viimased ega olnud lugupeetud nooremate hulgas, kes olid üles kasvanud kaevandustsivilisatsiooni kaugeimal serval. Kes hoolis traditsioonidest, kui võis välja kutsuda vaime mustadest pudelitest, mida pakkusid vastutulelikud valged mehed mõnetunnise higistamise või paari näruse loomanaha eest? Mis mõju võis olla kohutavatel rituaalidel ja šamanismi varjatud saladustel, kui see elus ime, aurik, iga päev mööda Yukonit edasi-tagasi puhkis ja sulistas, risti vastu kõigile loodusseadustele, ehtsa tuldsülitava koletisena. Või mis väärtust oli päritaval mõjuvõimul, kui suurima lugupidamise oma seltsiliste silmis omandas see, kes raius maha kõige rohkem puid või tüüris kõige paremini paati läbi saartelabürintide?
    Tõesti, liiga kaua olid nad elanud, need kaks vana meest, Üksildane Pealik ja Mutsak, ja praegusel ajal polnud neil lugupidamist ega kohta. Nii ootasid nad nukralt surma, vahepeal avanesid aga nende südamed võõrale valgele mehele, kes jagas nendega lõkke ääres sääsesuitsu piinu ja kuulas meelsasti nende jutustusi vanast ajast enne auriku ilmumist.
    „Niisiis valiti minu jaoks tüdruk,“ seletas Üksildane Pealik. Ta läbilõikav, kriiskav hääl langes aeg-ajalt ja täiesti ootamatult kähisevaks ja käredaks bassiks, ja just siis, kui sellega ära harjusid, lendas uuesti üles peenesse tiiskanti – kilgi kriiksumine vaheldus härgkonna krooksumisega.
    „Niisiis valiti minu jaoks tüdruk,“ ütles ta. „Sest mu isa Kask-ta-ka, Saarmas, oli vihane, et ma ei vaadanud naisi igatsevate silmadega. Ta oli vana mees ja oma suguharu pealik. Mina olin ta viimane elusolev poeg ja vaid minu kaudu võis ta veri edasi kanduda järeltulijatele, kes polnud veel sündinud. Kuid tea, oh Valge Mees, et ma olin väga haige, ja kui küttimine ega kalastamine ei valmistanud mulle rõõmu ja toitki ei soojendanud mu kõhtu, kuidas võisin ma igatsevalt naisi vaadata? Või valmistuda pulmapeoks? Või mõelda väikeste laste lobisemisele ja muredele?“
    „Jah,“ katkestas teda Mutsak. „Sest kas ei võidelnud Üksildane Pealik suure karu käppade vahel, kuni tal pea raksatas ja kõrvust jooksis verd?“
    Üksildane Pealik noogutas innukalt. „Mutsak räägib tõtt. Pärast seda oli mu pea korras ja polnud korras ka. Sest kuigi liha paranes ja haav kadus, olin siiski seest haige. Kui kõndisin, värisesid mul jalad all, ja kui ma vaatasin valgust, täitusid mu silmad pisaratega. Kui ma aga silmad avasin, käis terve maailm ratasringi – kõik asjad, mis ma olin eales näinud, ringlesid mul mõtetes. Silmis oli kange valu, nagu oleks mind vahetpidamata rõhunud mingi raskus või nagu oleks mulle mingi köidik tugevasti ümber tõmmatud. See tegi mulle suurt piina. Mu kõne oli aeglane ja ma pidin kaua ootama, enne kui sobiv sõna keelele tuli. Kui ma aga kaua ei oodanud, siis läksid mul kõik sõnad suus segamini ja mu keel rääkis rumalusi. Ma olin väga haige ja kui mu isa Saarmas tõi mu juurde Kasaani…“
    „Kes oli noor, tugev tüdruk, mu õelaps,“ jätkas Mutsak. „Laste sünnitamiseks olid Kasaanil laiad puusad, tal olid sirged ja kiired jalad. Ta tegi paremaid mokassiine kui keegi teine noortest tüdrukutest ja nöörid, mis ta koortest punus, olid kõige tugevamad. Naeratus oli tal silmis ja naer huultel, ta iseloom polnud äkiline ja ta pidas alati meeles, et mehed käsutavad ja naised alistuvad.“
    „Nagu juba ütlesin, olin väga haige,“ jätkas Üksildane Pealik, „ja kui mu isa Saarmas tõi selle tüdruku, Kasaani, minu juurde, ütlesin, et pigem valmistatagu mind ette matuseks kui pulmadeks. Seepeale läks mu isa nägu vihast mustaks ja ta ütles, et sündigu mu tahtmine, ja kuigi olen elus, seatakse mind matmiseks nagu surnut…“
    „Mis pole meie rahval kombeks, oo valge mees,“ seletas Mutsak. „Sest sa pead teadma, et seda, mis tehti Üksildase Pealikuga, on meil kombeks teha ainult surnutega. Kuid Saarmas oli väga vihane.“
    „Jah,“ ütles Üksildane Pealik. „Mu isa Saarmas oli vähese jutu ja kiirete tegudega mees. Ja ta kutsus rahva kokku telgi ette, kus ma lamasin. Ja kui kõik olid koos, siis käskis ta leinata oma surnud poega…“
    „Ja onni ees lauldi leinalaulu – o-o-o-o-o-o-a-haa-ha-a-ihh-klu-kuk-ihh-klu-kuk,“ ulgus Mutsak, nii suurepäraselt järele aimates, et mu seljanärvid judisesid ja tõmbusid kaastundest krimpsu.
    „Ja telgis,“ jätkas Üksildane Pealik, „määris mu ema oma näo tahmaga, raputas tuhka pähe ja leinas mind nagu surnut, sest nii oli mu isa käskinud. Niisiis leinas Okiakuta, mu ema, mind väga kärarikkalt ja peksis oma rindu ja katkus juukseid, nagu ka Hooniak, mu õde, ja Seenatah, mu ema õde, ja kogu see lärm tekitas mu peas suurt valu ja ma tundsin, et suren kindlasti ja otsekohe.
    Ja mu suguharu vanemad kogunesid minu aseme ümber ja arutasid teekonda, mida mu hing pidi ette võtma. Keegi rääkis paksudest ja lõpututest metsadest, kus kadunud hinged nuttes ekslevad, ja kuhu ka mina võin jõuda, ilma et ma kunagi lõppu näeksin. Ja teine rääkis suurtest, käreda voolu ja roiskunud veega jõgedest, kus kisendavad pahad vaimud, sirutades oma vormituid käsi, et su hinge karvupidi alla kiskuda. Nende jõgede jaoks, seletasid nad, tuleb mind varustada kanuuga. Kolmas jälle rääkis tormidest, milliseid pole näinud veel ükski elav hing – tähti variseb siis taevast nagu vihma, maa pakatab paljudest haigutavatest pragudest ja kõik jõed tormavad maa südamest sisse ja välja. Mispeale need, kes mu ümber istusid, tõstsid käed üles ja ulgusid valjusti, need aga, kes seda väljas kuulsid, ulgusid veel valjemini. Ja nii, nagu ma olin surnud nende jaoks, nii olin ma ka surnud iseenda meelest. Ma ei teadnud, millal ja kuidas ma surin, teadsin vaid, et olen tõesti surnud.
    Ja Okiakuta, mu ema, pani mu kõrvale mu oravanahkse jaki. Ja pani mu kõrvale ka põdranahast jaki, hülgesooltest vihmamantli ja muklukid halva ilma jaoks, et mu hingel oleks pikal teekonnal soe ja kuiv. Siis tuletati veel meelde järsku küngast, täis ohakaid ja kibuvitsu, ja mu ema tõi mulle rasked mokassiinid, et muuta teed mu jalgade jaoks kergeks.
    Ja kui vanemad rääkisid suurtest kiskjatest, kes mul tappa tuleb, siis panid noormehed mu kõrvale mu tugevaima vibu ja sirgeimad nooled, mu viskekepi, oda ja noa. Ja kui vanemad mehed rääkisid määratute ruumide pimedusest ja vaikusest, kus mu hingel tuleb rännata, siis ahastas mu ema veelgi valjemini ja raputas oma pea peale veel enam tuhka.
    Ja Kasaan hiilis sisse, väga arglikult ja vaikselt, ning pani väikese koti mulle reisiks määratud asjade otsa. Ma teadsin, et väikeses kotis olid tulekivi, tuleraud ja hästi kuivatatud tael tulede jaoks, mis mu hing pidi süütama. Valiti ka välja vaibad, millesse mind pidi mähitama, ja vaadati valmis orjad, kes pidi tapetama, et mu hingel oleks seltsi. Neid orje oli seitse, sest mu isa oli rikas ja vägev ning mind, tema poega, pidi maetama sündsalt ning seisusekohaselt. Need orjad võitsime sõjas mukumukkidega, kes elavad Yukonil allavoolu. Järgmisel päeval pidi Skolka, šamaan, nad üksteise järel ära tapma, nii et nende hinged võiksid ühes minu omaga asuda tundmatuile radadele läbi Teadmatuse. Peale muude asjade tuli neil kanda ka minu kanuud, kuni me jõuame suure jõeni, mille vool on käre ja vesi roiskunud. Et kanuus ei jätkunud ruumi, nende ülesanne aga oli täidetud, siis ei pidanud nad kaugemale kaasa tulema, nad pidid maha jääma, et igavesti ulguda pimedas ja lõpmatus laanes.
    Kui ma nüüd silmitsesin oma ilusaid sooje riideid, vaipu ning relvi, ja mõtlesin seitsmele orjale, kes pidi tapetama, siis tundsin oma matuste üle uhkust ja teadsin, et mõnigi mees mind kadestab. Ja kogu selle aja istus mu isa Saarmas vaikselt ja süngelt. Ja kogu selle päeva ja öö laulis rahvas minu surmalaulu ja tagus trumme, kuni paistis, et olen kindlasti juba tuhat korda surnud.
    Hommikul aga tõusis mu isa püsti ja hakkas rääkima. Ta olevat terve oma elu olnud sõjamees, nagu rahvas seda isegi teab, ütles ta. Samuti olevat ka rahval teada, et palju suurem au on surra võideldes lahingus kui tule ääres pehmetel nahkadel. Ja et ma nii või teisiti pean ikkagi surema, oleks hea, kui ma läheksin mukumukkide juurde ja mind seal maha löödaks. Nii omandaksin surnute viimases asupaigas au ja pealikuseisuse ning sel kombel jääks au ka mu isale, Saarmale. Seepärast andvat ta käsu, et sõjasalk seadku end valmis mööda jõge alla sõitmiseks, ja et mina, kui mukumukkideni välja jõutakse, liiguksin kaaslasi maha jättes üksinda edasi, näidates, nagu tahaksin võitlema hakata, ja nii löödaks mind siis maha.“
    „Ei, sa ainult kuula, oo valge mees!“ hüüdis Mutsak, kes ei suutnud end enam valitseda. „Skolka, šamaan, sosistas kaua sel ööl Saarmale kõrva ja see oli tema tegu, et Üksildane Pealik surma saadeti. Sellepärast, et Saarmas oli vana ja Üksildane Pealik ta viimane poeg, oli Skolkal plaan saada pealikuks. Ja kui rahvas oli terve päeva ja öö teinud suurt lärmi, Üksildane Pealik aga oli ikka veel elus, lõi Skolka kartma, et ta viimaks ei suregi. Nii et see oli Skolka nõu, mis Saarma suu kaudu ilusate sõnadega kõneles aust ja suurtest tegudest.“
    „Jah,“ kinnitas Üksildane Pealik. „Teadsin väga hästi, et see oli Skolka tegu, aga et ma olin väga haige, siis oli see mulle ükspuha. Mul polnud südant sees vihastamiseks ega ka vatsa ees mehiste sõnade jaoks, mulle oli ükspuha – sündigu see nii või teisiti, igatsesin ainult kiiremini surra, et mu kannatustel tuleks kord lõpp. Niisiis, oo valge mees, oli sõjasalk valmis. Ei olnud seal ühtki vilunud sõjameest, ei vanemaid, kavalaid, elukogenuid, ainult sada noormeest, kes olid väga vähe lahinguid näinud. Ja kogu rahvas tuli kaldale meid saatma ja meie ärasõitu pealt vaatama. Me lahkusime valjude hõisete saatel ja mind ülistati kiidulauludega. Isegi sina, oo valge mees, oleksid rõõmustanud, nähes noormeest võitlusse minemas, isegi kui ta oleks surmale määratud.
    Niisiis asusime teele, sada noormeest, ning Mutsak oli ka meiega, sest ta oli samuti noor ja oskamatu. Ja minu isa Saarma käsul seoti mu kanuu kummaltki poolt Mutsaku ja Kannakuti kanuude külge. Sel kombel hoiti mu jõudu alles, et ma oma haigusele vaatamata võiksin end lõpuni vahvana näidata. Ja nii me sõitsime siis pärivoolu.
    Ma ei väsita sind oma jutuga sellest reisist, mis polnud kuigi pikk. Veidi enne mukumukkide küla sattusime nende kahe sõjamehe peale, kes panid meid nähes otseteed kanuudega põgenema. Siis lasti minu kanuu lahti, nagu mu isa oli käskinud, et vool mind üksinda alla kannaks. Ta oli ka käskinud, et noored mehed oma silmadega vaataksid minu lõppu, nii et nad tagasi tulles võiksid jutustada, kuidas ma surin. Seda olid minu isa Saarmas ja šamaan Skolka neile väga selgesti ära seletanud, ähvardades range karistusega, kui nad sõna ei kuula.
    Pistsin siis mõla vette ja kisendasin pagevatele sõjameestele halvakspanevaid sõnu järele. Ja need riivatud hüüded, mis ma neile tagantjärele loopisin, sundisid neid vihaselt ringi vaatama. Siis nad nägid, et noormehed jäävad maha ja mina üksi lähenen. Kui nad tundsid end minu sõjameestest ohutus kauguses olevat, lükkasid nad oma kanuud teineteisest veidi eemale ja jäid ootama, et ma nende vahelt läbi sõidaksin. Ja nende vahele ma sõitsingi, oda käes, ja laulsin oma rahva sõjalaulu. Kumbki viskas oma oda, aga ma kummardusin alla, odad vuhisesid minust üle ning ma jäin terveks. Siis olime kõik kolmekesi üsna koos, ma viskasin oma oda selle pihta, kes seisis paremal, ja oda lendas talle kõrri, nii et ta tagurpidi vette kukkus.
   Imestasin väga, sest olin tapnud inimese. Pöördusin tolle poole, kes jäi vasakule, ja aerutasin kõigest väest, et kohata surma silm silma vastas. Kuid mehe teine oda, mis oli tal ka viimane, tungis mulle ainult õlalihastesse. Siis olin ma tal kallal. Ma ei visanud, vaid surusin odaotsa talle vastu rindu ja litsusin mõlema käega, et oda temast läbi läheks. Ja kuni ma higistasin ja kõigest jõust peale pressisin, andis ta mulle aerulabaga pähe, korra ja veel korra.
    Parajasti siis, kui odaots tal juba selja tagant välja tuli, lõi ta mulle pähe. Mul sähvatas silmade ees nagu hele tuli ja tundsin, et mu peas midagi nagu raksatas, just, jah, nagu raksatas. Ja raskus, mis oli nii kaua mu silmi vajutanud, ja köidik, mis nii kõvasti mu laupa pigistas, olid kadunud. Tundsin suurt rõõmu ja mu süda laulis õnnest.
    See on surm, mõtlesin ma, seepärast, et surm on väga hea. Siis nägin ma kaht tühja kanuud ja sain aru, et ma siiski pole surnud, vaid uuesti terveks saanud. Hoobid, mis see mees oli mulle pähe virutanud, olid mu terveks teinud. Teadsin, et olin tapnud, ja vere maik tegi mu metsikuks, surusin mõla Yukoni voogudesse ja kihutasin oma kanuuga mukumukkide küla poole. Noormehed mu taga tõstsid suurt kisa. Vaatasin üle õla ja nägin, et vesi oli valges vahus nende mõlade…“
    „Jah, valges vahus meie mõlade löökidest,“ ütles Mutsak. „Sest me pidasime meeles Saarma ja Skolka käsku, et me peame oma silmaga nägema Üksildase Pealiku surma. Keegi mukumuki noormees, kes oli parajasti sõudmas lõhepüüniste juurde, märkas Üksildase Pealiku tulekut ja sadat meest tema järel. Ja noormees põgenes oma kanuuga otseteed küla poole, kuid Üksildane Pealik ruttas talle järele ja meie kihutasime Üksildase Pealiku kannul, et näha, kuidas ta sureb. Üsna küla juures, kui noormees kaldale kargas, tõusis Üksildane Pealik oma kanuus püsti ja tegi vägeva viske, ja oda tungis noormehe kehasse puusadest kõrgemal, nii et ta kõhuli maha kukkus.
    Seepeale hüppas Üksildane Pealik kaldale, sõjanui peos ja vali sõjakisa suus, ning tormas külla. Esimene mees, kelle peale ta sattus, oli Itwilie, mukumukkide pealik, ja Üksildane Pealik virutas talle sõjanuiaga pähe, nii et ta surnult maha kukkus. Ja hirmu pärast, et äkki me ei näe, kuidas ta sureb, hüppasime ka meie, sada noormeest, kaldale ja järgnesime talle külla. Ainult mukumukid ei mõistnud seda ja arvasid, et olime tulnud võitlema; nii et nende vibunöörid laulsid ja nende nooled vilisesid meie keskel. Seepeale me unustasime oma ülesande ja tungisime neile odade ja nuiadega kallale, ja et see oli neile ootamatu, järgnes suur tapmine…“
    „Oma kätega tapsin nende šamaani,“ teatas Üksildane Pealik, kortsunud palet elustamas mälestus sellest ammumöödunud päevast. „Oma kätega tapsin selle, kes oli suurem šamaan kui Skolka, meie endi šamaan. Iga kord, kui nägin mõnd meest, mõtlesin: „Nüüd tuleb surm,“ ja iga kord lõin mehe maha ning surm ei tulnud. Näis, nagu oleks elu hingus mu ninasõõrmeis tugev ja ma ei saa surra…“
    „Ja me läksime Üksildase Pealiku kannul läbi terve küla, edasi ja tagasi,“ jätkas Mutsak. „Järgnesime talle kui kari hunte, sõeludes siia ja sinna, kuni polnud enam mukumukke, kellega sõdida. Siis kogusime kokku sada meesorja ja kaks korda niipalju naisi ning lugematul arvul lapsi; onnidele panime tule otsa, põletasime küla maani maha ja läksime minema. Ja see oli ka mukumukkide lõpp.“
    „Ja see oli ka mukumukkide lõpp,“ kordas võidurõõmsalt Üksildane Pealik. „Kui me siis oma kodukülla tagasi tulime, oli rahva imestus suur, nähes nii suurt varandust ja nii palju orje, ja veel enam olid kõik imestunud, nähes mind ikka veel elusana. Tuli siis mu isa Saarmas, värisedes heameelest kõige selle üle, mis ma olin korda saatnud. Ta oli ju vana mees ning mina ta ainuke poeg. Tulid kõik taplustes karastatud mehed, targad ja kavalad, kuni koos oli kogu rahvas. Ja siis tõusin ma püsti ja põrutasin kõuehäälega, et Skolka, šamaan, astugu ette…“
    „Jah, oo valge mees,“ hüüdis Mutsak. „Kõuehäälega, nii et meie põlved võpatasid ja me hirmsasti ehmatasime.“
    „Ja kui Skolka ette astus,“ jätkas Üksildane Pealik, „ütlesin talle, et mul pole veel tahtmist surra. Ütlesin ka, et pole hea, kui pahad vaimud, kes ootavad sealpool hauda, tunneksid end petetuna, mispeale tundub sobivana, et Skolka hing rändab Teadmatusse, kus tal kahtlemata tuleb igavesti ulguda pimedas ja lõpmatus laanes. Ja siis tapsin ma ta, nii nagu ta seal seisis, kogu rahva silme ees. Mina, Üksildane Pealik, tapsin oma käega Skolka, šamaani, kogu rahva silme ees. Ja kui siis nurin tõusis, käratasin valjusti…“
    „Kõuehäälega,“ parandas Mutsak.
    „Jah, käratasin valjusti kõuehäälega: „Vaata, oo rahvas! Mina olen Üksildane Pealik, Skolka, valeliku šamaani tapja! Olen ainuke inimene, kes on läbi surmaväravate alla läinud ja uuesti tagasi tulnud. Mu silmad on näinud nähtamatuid asju, mu kõrvad on kuulnud kõnelematuid sõnu. Ma olen suurem kui Skolka, šamaan. Olen suurem kui kõik šamaanid. Samuti olen ma suurem pealik kui mu isa Saarmas. Terve elu on ta mukumukkidega sõdinud, aga näete, mina hävitasin nad kõik ühe päevaga. Ühe hingetõmbega. Ja seepärast, et mu isa Saarmas on vana, ning Skolka, šamaan, on surnud, saan ma ühtlasi pealikuks ja šamaaniks. Ja kui kellelgi on mu sõnade vastu midagi öelda, siis astugu see mees ette!“
    Ootasin, kuid keegi ei astunud ette. Siis hüüdsin: „Hoo! Ma olen maitsnud verd! Nüüd tooge liha, sest olen näljane. Murdke lahti tagavarakeldrid, kiskuge maha kalakuivatusraamid, ja las pidu tuleb suur. Olgu rõõmu ja laulu, mitte matuse, vaid pulmade omi. Ja viimaks, toodagu mulle tüdruk Kasaan. Tüdruk Kasaan, kellest saab Üksildase Pealiku laste ema!”
    Ja kuuldes minu sõnu, nuttis mu isa Saarmas nagu naine, sest ta oli väga vana, ja pani käed mu põlvede ümber. Ja sellest päevast peale olin niihästi pealik kui šamaan. Ja mind austati väga ja kõik mehed kuuletusid mulle.”
    „Kuni tuli aurik,” ütles Mutsak.
    „Jah,” ütles Üksildane Pealik. „Kuni tuli aurik.”

No comments:

Post a Comment