Katkend Ursula K. Le Guini raamatust "Meremaa jutud"

Katkend Ursula K. Le Guini raamatust "Meremaa jutud"

 

Selle kogumiku avalugu "Leidja" räägib noorest võlurist Saarmast ja sellest, kuidas asutati Roke kool. Ei saanud tol ajal ka läbi vaenulike võluriteta, kelle arust Roke saar liiga suure võimu omandas ja kes end Roketa paremini tundsid. Nende hulgas oli ka kuningas Loseni võlur Vara, kes oli oma kuninga halvatuks muutnud ja ise tema asemel valitses. Vara suutis tõepoolest Roke üles leida, aga kuidas ta käsi seal käis, sellest räägib järgnev lõik.

     Loseni mehed olid Varal nii hästi kontrolli all, et kahe päeva pärast sõitis suur laevastik Havnorist välja, teel laevu juurde kogudes. Kaheksakümmend laeva purjetasid Arkist ja Ilienist mööda hea ja püsiva nõiatuule abil, mis viis nad otse Rokele. Vahel seisis Vara oma valges siidmantlis, hoides suurt valget saua, mis oli tehtud kaugeimas Põhjas elava mereeluka sarvest, juhtgaleeri ninas, mille sada aeru välkusid, pekseldes nagu kajaka tiivad. Vahel oli ta ise kajakas või kotkas või lohe, kes lendas üles ja laevastikust ette, ja kui mehed nägid teda niimoodi lendamas, hüüdsid nad: „Loheisand! Loheisand!“

     Nad randusid Ilienis, et võtta vett ja toitu. Nii paljude sadade meeste kogumine teel nii ruttu oli jätnud vähe aega laevade varustamiseks. Nad rüüstasid Ilieni läänekalda linnu, võtsid, mida tahtsid, ja tegid sedasama Visstil ja Kameryl, võttes, mida said, ja põletades, mis maha jäi. Siis pöördus suur laevastik läände, suundudes Roke saare ainsa sadama, Thwili, lahe poole. Vara teadis sadamast Havnoril olevaist kaartidest, ja teadis, et selle kohal on kõrge mägi. Kui nad lähemale jõudsid, võttis ta lohe kuju ja laugles kõrgel laevade kohal, juhtides neid, otsides läänest kerkivat mäge.

     Kui ta seda nägi, nõrga ja rohelisena uduse mere kohal, karjatas ta – mehed laevadel kuulsid lohe karjet – ja lendas kiiremini edasi, jättes teised vallutajad järele tulema.

     Kõik kuulujutud Roke kohta ütlesid, et see on loitsudega kaitstud ja nõidustega peidetud, nähtamatu tavalisele silmale. Kui selle mäe või lahe ette olid mingid loitsud kootud, nägi ta neis nüüd avaust, need loitsud olid tema jaoks õhkõrnad, läbipaistvad. Mitte miski ei ähmastanud ta silmi ega proovinud ta tahtejõudu, kui ta üle lahe lendas, üle väikese linna ja poolvalmis maja mäenõlval selle kohal, kõrge rohelise künka tipus. 

     Seal, sirutades välja loheküünised ja pekseldes roostepunaste tiibadega, ta maanduski.

     Ta seisis omaenda kujul. Ta polnud seda muutust ise teinud. Ta seisis valvsalt, ebakindlalt.

     Puhus tuul, pikk rohi noogutas tuule käes. Oli hilissuvi ja rohi oli nüüd kuiv, kolletav, selles polnud õisi, ainult pitsivahu väikesed valged pead. Üks naine astus mööda nõlva tema poole üles, läbi pika rohu. Ta ei kõndinud mööda rada ja astus kergelt, kiirustamata.

     Mees arvas, et oli tõstnud käe naise peatamise loitsuks, kuid ta polnud kätt tõstnud ja naine tuli edasi. Ta peatus alles siis, kui oli mehest paari käsivarre pikkuse kaugusel, ja temast pisut madalamal.

     „Ütle mulle oma nimi,“ sõnas naine, ja ta ütles: „Teriel.“

     „Miks sa tulid siia, Teriel?“

     „Teid hävitama.“

     Mees vahtis teda, ümara näoga naist, keskealist, lühikest ja tugevat, ta juustes oli halli ja tumedad silmad olid tumedate kulmude all, ta silmad hoidsid mehe pilku endas, hoidsid meest ennast, tõid tõe tema suust välja.

     „Hävitama meid? Hävitama seda mäge? Neid puid seal?“ Naine vaatas alla puudesalule mäe läheduses. „Ehk suudab Segoy, kes need lõi, neid hävitada. Ehk maa hävitab iseennast. Ehk hävitab maa ennast meie käte läbi, kõige lõpus. Kuid mitte läbi sinu omade. Valekuningas, valelohe, valemees, ära tule Roke künkale, kui sa ei tunne maapinda, millel seisad.“ Naine tegi ühe käeviipe, allapoole maa suunas. Siis ta pöördus ja läks mäest alla läbi pika rohu, nagu ta oli tulnudki.

     Mäel oli ka teisi inimesi, nägi mees siis, palju teisi, mehi ja naisi, lapsi, elavaid ja surnute vaime; palju, palju niisuguseid. Ta oli neist kohutatud ja tõmbus kössi, püüdes lausuda nõidust, mis peidaks teda nende kõikide eest.

     Kuid ta ei lausunud nõidust. Temas polnud mingit väge järel. See oli läinud, voolanud temast sellesse kohutavasse mäkke, kohutavasse maapinda tema all, läinud. Ta polnud enam võlur, ainult mees nagu teisedki, võimuta.

     Ta teadis seda täiesti kindlalt, kuigi püüdis ikka veel nõidusi lausuda, tõstis käed loitsimiseks ja peksis raevunult õhku. Siis vaatas ta ida poole, pingutades silmi, kas on näha galeeriaerude välkuvat pekslemist, tema laevade purjeid, kes tulevad neid inimesi karistama ja teda päästma.

     Kõik, mida ta nägi, oli udu vee peal, kõikjal üle mere lahesuudme taga. Ja kui ta vaatas, see paksenes ja tumenes, hiilides edasi üle aeglaste lainete.